Neoism

Neoism viitab nii subkultuursele tegevuskunstnike ja meediaeksperimentalistide võrgustikule kui praktilisele underground-filosoofiale, mis opereerib kollektiivsete pseudonüümide ja identiteetidega, prankide, fake'ide, paradokside ja plagiarismiga^[1]. Neoismi – prefiksist ja sufiksist koosneva nimega -ismiparoodia pärisosa on iseenda vastuoluline defineerimine, hoidmaks ära kategoriseerimist ja ajaloo osaks muutumist. Mässatakse establishmenti vastu, mis käsitleb kunsti kui kaupa või omandit.

Neoism kasvas 70ndate lõpus välja mail-arti võrgustikust ning subkultuursete performance- ja kunstiaktivistide sekkumistest, mõtte- ja elustiilist. Neoismi teooria ja praktika rajanes "avatud popstaari" või mitmikpersooni Monty Cantsini ning erinevates loomevaldkondades aset leidvate plagiaristliku tegevuse ümber. Neoismi strateegiad "suur segadus" ja "radikaalne mäng" kujunesid välja 1980-89 toimunud korterifestivalidel Põhja-Ameerikas, Austraalias ja Euroopas ning neid strateegiaid kehastavates trükistes. Neoistlike võtete eesmärk on identiteedi, kehade ja meedia, omanduse ja tõe mõistete äärmuslik õõnestamine. Korterifestivalid leidsid aset ka 1997 ja 2004.

Ebatüüpiliselt postmodernistlikele vooludele oli neoism eelkõige praktiline (ja seetõttu eksistentsiaalne). Oma eraelu varjamise poolest tuntud Ameerika menukirjaniku Thomas Pynchoni järgi on sobiv neoismi nimetada ühist identiteedi jagavate eriti ekstsentriliste tegelaste rahvusvahelise võrgustiku "anarhiliseks imeks". Kui üks neoist asutas anti-neoismi, võtsid teised selle kohe omaks, väites, et neoism ongi vaid anti-neoistide välmitud fiktsioon. Neoism asetub 20 sajandi mõtteloos ühte ritta antikunsti ja kriitiliste nähtustega nagu dadaism, situatsionism, lettrism, fluxus, postikunst ja konspiratsiooniteooriad. 80ndate lõpu ja interneti massideni jõudmiseni oli postikunsti võrgustik neoismi peamiseks propaganda- ja kommunikatsioonivahendiks. Loogiliste argumentide retoorikast keeldudes vastandub neoism lääne filosoofiale. Stewart Home'i väitel on neoistid peale Situationistliku Internatsionaali laialiminekut ainus liikumine, mis töötab järjekindlalt ajaloo surma suunas.

1994 asutati Neoistlik Allians, samal ajal opereerisid ka itaalia Luther Blissetti projekti aktivistid nime Alleanza Neoista all. Neoismiga on seotud veel (neti)kunsti rühmitus 0100101110101101.org, anarhistlik bändiprojekt The KLF, vastupanukunstnikud Alexander Brener & Barbara Schurtz, 90ndate muusikastiili britpop alusepanija Luke Haines, eesti kunstnik Kiwa jne.

1. "Istvan Kantor Monty Cantsin? Amen! Mässav neoist". Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum. 17. juuni 2012. Vaadatud 10. oktoobril 2023.