Neurodiversiteet tähendab puude sotsiaalsest mudelist lähtuvat ja meditsiinilisele mudelile vastanduvat neuroloogiliste erinevustega inimeste võrdsuse ja võrdõiguslikkuse printsiipi.
Mõiste “puude sotsiaalne mudel” tähendab seda, et ükskõik millise puude korral ei ole inimesel endal midagi “puudu” (kui on, siis selles ei seisne puude olemus) ja ta ise pole seeläbi puudulik, vaid puudu on piisav ühiskonnapoolne tugi sellele, teistest ühes või teises suhtes erinevale inimesele. Termini “neurodiversiteet” (inglise keeles neurodiversity) leiutajaks peetakse Austraalias elanud antropoloogia- ja sotsioloogiaüliõpilast Judy Singerit, kes vahetas selle sõnaga välja seni enda ja oma mõttekaaslaste kasutatud mõiste “neuroloogiline pluralism”. Neurodiversiteedi pooldajate liikumine sai alguse 1990. aastail. Selle pooldajate meelest ei kujuta autism, nagu ka mitmed teised neuroloogilised või kognitiivsed erinevused (nt düsleksia, bipolaarsus, Tourette'i sündroom, autism, jne) endast patoloogilist kõrvalekallet normist (sellise vaatenurgaga kaasneb sageli automaatselt ka häbimärgistamine ning sotsiaalne tõrjumine), vaid pigem inimgenoomi loomulikust variatiivsusest tingitud teistega võrdväärset väljenduslaadi, oma unikaalsuse tõttu iseenesest väärtuslikku olemisviisi, mida paljudel põhjustel tuleks aktsepteerida ja väärtustada samamoodi, nagu juba aktsepteeritakse mitmeid teisi vähemusi.[1]