Neurootilisus on psühholoogias suure viisiku teooria järgi üks isiksuse viiest omadusest.
Inimesed, kelle neurootilisus on keskmisest suurem, on tõenäoliselt emotsionaalsed ja tunnevad ka keskmiselt tihedamini selliseid emotsioone nagu ärevus, mure, hirm, viha, kadedus, armukadedus, süütunne, depressioon ja üksindus[1][2]. Neurootilisemad inimesed reageerivad negatiivsemalt stressitekitajatele, tõlgendavad tavalisi olukordi ohtlikena ja väikseid pettumusi lootusetult keerulistena. Suure neurootilisusega inimesed on tihti endassetõmbunud ja arglikud, neil võib olla probleeme oma tungide kontrollimise ja rahuldusvajaduse edasilükkamisega.[1] Väga suur neurootilisus võib olla põhjuseks levinud vaimsete häirete arenemiseks:[3] depressioon, foobia, paanikahäired, muud ärevushäired, sõltuvushäired – neuroosiga esinevad sümptomid.[3][4][5][6]
Inimesed, kelle neurootilisus on väga väike, on emotsionaalselt stabiilsemad ja ei reageeri pingele. Nad on rahulikud, tasakaalukad ning tunnevad end harva pinges või häirituna. Kuigi neil esineb vähem negatiivseid emotsioone, ei tähenda see, et neil oleks rohkem positiivseid emotsioone. Kõrge positiivsete emotsioonide tase on eraldi element, mis on ekstravertsuse osa. Näiteks neurootilised ekstraverdid kogevad rohkem nii negatiivseid kui ka positiivseid emotsioone. Inimesed, kelle neurootilisus on väike (eriti need, kellel on suur ekstravertsus) hindavad end keskmisest õnnelikumaks ja rahulolevamaks.[7]
Esimesed isiksusetestid töötati välja 1920. aastatel selleks, et muuta kiiremaks ja lihtsamaks personalivalikut, eriti just sõjaväes.
Nagu teisedki iseloomujooned, on neurootilisus pideval skaalal asuv dimensioon, mitte kindel olek. Neurootilisust esineb inimeste hulgas piisavalt suure valimi korral normaaljaotuse lähedaselt.
Neurootilisuse taset hinnatakse tavaliselt enesekohaste testidega, kuigi kasutada võidakse ka lähedaste ja kolmandate osapoolte tähelepanekuid. Enesekohased mõõdikud on kas leksikaalsed[2] või põhinevad väidetel.[8] Mõõdiku või selle tüübi valimine sõltub sellest, kui ulatuslikke andmeid on plaanis koguda ning millised on uuringu läbiviimiseks planeeritud aeg ja tingimused.
Leksikaalsete mõõdikute puhul kasutatakse üksikuid omadussõnu, mis peegeldavad neurootilisi iseloomujooni nagu ärevus, kadedus, armukadedus, tujukus. Uuringute läbi viimiseks on taolised mõõdikud oma vähese ajakulukuse ja vähenõudlikkuse tõttu väga efektiivsed. Goldberg (1992)[9] töötas välja 20-sõnalise mõõdiku, mis on osa tema 100-sõnalise suure viisiku testist. Saucier (1994)[10] lõi lühema, 8-sõnalise mõõdiku, osana tema 40-sõnalisest minitestist. Thompson (2008)[2] redigeeris neid mõõdikuid süstemaatiliselt, et koostada rahvusvaheline ingliskeelne minimarkerite test (International English Mini-Markers ingl k.), millel on parem reliaablus ja valiidsus nii Põhja-Ameerika rahvastiku siseselt kui ka väljaspool Põhja-Ameerikat. Sisemine reliaablus on viimati mainitud testi puhul inglise keelt emakeelena rääkivate seas 0,84 ja inglise keelt võõrkeelena rääkivate seas 0,77.
Väidetel põhinevad mõõdikud sisaldavad rohkem sõnu ning vajavad seega rohkem ressursse. Testitäitjatelt küsitakse näiteks nende hinnangut, kuivõrd rahulikuks nad jäävad pingelises olukorras või kuivõrd on nad nõus väitega, et neil esineb tihti tujukõikumisi.[8] Kuigi mõned väidetel põhinevad neurootilisuse mõõdikud on Põhja-Ameerika rahvastiku seas sama heade psühhomeetriliste omadustega kui leksikaalsed mõõdikud, on väidetel põhinevad mõõdikud nende kultuuripõhiselt väljatöötatud sisu tõttu muudes maailma paikades kasutamiseks vähem sobivad.[11] Näiteks väljendid nagu "Seldom feel blue" või "Am often down in the dumps" on tihti inglise keelt võõrkeelena rääkivatelele inimestele raskestimõistetavad.
Neurootilisust on uuritud ka Gray biopsühholoogilise isiksuseteooria aspektist, kasutades skaalat, mis mõõdab isiksust kahedimensiooniliselt. Need dimensioonid on käitumusliku inhibitsiooni süsteem (BIS) ja käitumusliku aktivatsiooni süsteem (BAS).[12][13] On leitud, et neurootilisus on positiivselt korreleeritud BIS skaalaga ja negatiivselt korreleeritud BAS skaalaga.[14]
Uuringute põhjal arvatakse, et väga paljud kliinilised vaimsed häired üldises rahvastikus on seotud suurenenud neurootilisusega.[3][15][16] Häired, mis on seotud suure neurootilisusega, on bipolaarne häire, ärevushäired, söömishäired, skisofreenia, skisoafektiivne häire, dissotsiatiivne häire ja hüpohondria. Afektiivsed häired näivad olevat neurootilisusega tugevamini seotud kui muud häired.[3] Isiksusehäireid, mis on DSM-IV nimekirjas, seostatakse üldiselt suurenenud neurootilisusega.[3][17] Metaanalüüs tõi välja, et ebastabiilne, paranoiline, skisotüüpne, vältiv ja sõltuv isiksus olid seotud neurootilisusega (korrelatsioonid 0,28 ja 0,49). Ülejäänud isiksusehäiretel oli neurootilisus kas mõõdukas, positiivne või mitteoluline seos.
On ilmnenud, et neurootilisus on seotud aju füsioloogiliste erinevustega. Hans Eysencki teooria kohaselt on neurootilisus aju limbilise süsteemi aktiveerituse tulemus. Tema uuringud viitavad sellele, et suure neurootilisusega isikutel on sümpaatiline närvisüsteem aktiivsem kui teistel isikutel ning nad on tundlikumad keskkonnast tulevale stimulatsioonile.[18] Käitumusliku geneetika teadlased on leidnud, et olulist osa neurootilisuse mõõdetud variatiivsusest saab seletada geneetiliste faktoritega.[19]
Uuringud on näidanud, et keskmised reaktsiooniajad suure ja väikese neurootilisusega inimeste vahel ei erine, kuid üksikute katsete lõikes on neurootiliste inimeste reaktsiooniaja variatiivsus suurem: mõnikord on neurootilised inimesed keskmisest aeglasemad, mõnikord aga kiiremad. On olemas teooria, et see variatiivsus reaktsiooniaegades tuleneb vaimse müra olemasolust informatsioonitöötluse protsessis või põhilistes kognitiivsetes protsessides (regulatsioonimehhanismides) ning et sellisel müral on kaks allikat, püsivad segavad mõtted või reageerimine ebaolulisele.[20]
Ühe uuringu tulemused näitasid, et naiste neurootilisus on mõõdukalt suurem kui meeste oma. Uuriti soolisi erinevusi suure viisiku isiksuseteooria põhjal 55 riigis. Leiti, et soolised erinevused olid riikide lõikes suure viisiku isiksusejoonte seas kõige suuremad neurootilisuse puhul.[21] 49 riigis 55-st oli naiste neurootilisus suurem kui meeste oma, üheski riigis ei olnud meeste neurootilisus statistiliselt oluliselt suurem kui naistel. Botswanas ja Indoneesias oli meeste neurootilisus veidi suurem kui naiste oma. Väike sugudevaheline erinevus (vähem kui ±0,2 SD) neurootilisuses esines Bangladeshis, Tansaanias, Etioopias, Kreekas, Jaapanis, Botswanas ja Indoneesias. Sellest suuremad erinevused (umbes ±0,8 SD) leiti Iisraelis ja Marokos. Aafrika, Aasia ja Lõuna-Aasia riikides olid väiksemad isiksusejoonte sugudevahelised erinevused kui läänemaailma riikides (Euroopa, Põhja- ja Lõuna-Ameerika). Meeste neurootilisuse tase oli riigiti varieeruvam, meeste neurootilisus oli võrreldes Aasia ja Aafrika piirkondadega lääneriikides väiksem. Kõrgema inimarenguga riikides oli meeste neurootilisus väiksem.
USA-s on võrreldud isiksusejoonte erinevusi osariikide kaupa. Idaosariikides (New York, New Jersey, Lääne-Virginia ja Mississippi) on mõõdetud keskmisest suurem neurootilisus. Lääneosariikides (Utah, Colorado, Lõuna-Dakota, Oregon ja Arizona) on inimeste neurootilisus väiksem. Osariikides, kus neurootilisus on suurem, esineb ka sagedamini südamehaigusi ja eeldatud eluiga on seal väiksem.[22]
Üks teooriatest, mida hõlmab evolutsiooniline lähenemine depressioonile, keskendub neurootilisusele. Mõõdukas neurootilisuse tase võib olla kasulik, tuues kaasa näiteks suurema motiveerituse ja produktiivsuse, kuna neurootilisuse puhul on inimene tundlikum negatiivse tagasiside osas. Liiga suur neurootilisus seevastu võib produktiivsust häirida või põhjustada depressiooni. Evolutsiooniteooria kohaselt on neurootilisuse tase rahvastikus siiski optimaalne. Kuna neurootilisusel on populatsioonis normaaljaotus, on väike osa inimesi siiski suure neurootilisusega.[23]