Neuropeptiid Y (NPY) on lineaarne ja 36 aminohappest koosnev peptiid, mis käitub inimese ajus ja autonoomses närvisüsteemis ehk vegetatiivses närvisüsteemis virgatsainena. Teistes loomades võib kohata sarnase talitlusega, kuid teistsuguse struktuuriga peptiidi.[1] Autonoomses närvisüsteemis toodavad põhiliselt sümpaatilise närvisüsteemi neuronid neuropeptiidi Y. Ajus võib antud peptiidi toota mitu erinevat piirkonda ning üheks selliseks kohaks on hüpotalamus. Ajus toodetud NPY-l on mitu ülesannet: suurendada söögi tarbimist ja sellest saadud energia salvestamist rasvana, vähendada ärevustunnet, stressi, valu tajumist, alkoholitarbimist, alandada vererõhku ning kontrollida epilepsiahooge. [1] [2]
1978. aastal töötasid Kazuhiko Tatemoto ja Viktor Mutt bioloogiliselt aktiivsete peptiidide avastamiseks välja meetodi, mis tugineb C-terminaalse amiidi struktuuril. See omadus on ainulaadne peptiidhormoonidele ja neuropeptiididele. [1] 1982. aastal pärast neuropeptiidi Y eraldamist kodusea hüpotalamusest hakkasid teadlased spekuleerima, milline võiks olla NPY seotus funktsioonidega, mida mõjutab hüpotalamus. 1983. aastal tehtud uuringus selgus, et NPY-rikkad aksonterminalid asuvad hüpotalamuse paraventrikulaarsetes tuumades (paraventricular nucleus, PVN) ja kõige suurem NPY kontsentratsioon on samuti hüpotalamuse paraventrikulaarsete tuumade sees.[3] 1989. aastal juhtisid Morris ja teised kaasteadurid tähelepanu NPY-rikastele tuumadele ajus. Uuringutulemused näitasid, et kõige kõrgem NPY mRNA tase on hüpotalamuse arkuaattuumades (arcuate nucleus, ARC).[4] Samal aastal teatasid Haas ja George, et NPY süstimine hüpotalamuse paraventrikulaarsetesse tuumadesse põhjustas suuremahulise kortikotropiini vabastava hormooni vabanemise roti ajus. See tõestas, et NPY stimuleerib otseselt kortikotropiini vabastava hormooni sünteesi ja vabastamist.[5] Viimane avastus oli aluseks NPY uuringuteks, kuna juba 1970. aastatel oli põhjalikult uuritud kortikotropiini vabastavat hormooni ja selle rolli stressis ning sellistes söömishäiretes nagu ülekaalulisus.[6]
Dryden ja teised uurijad tegid 1995. aastal uurimuse, kus katseobjektideks olid ülekaalulised rotid. Katse eesmärgiks oli näidata NPY rolli sellistes söömishäiretes nagu ülekaalulisus. Uurimistöö käigus paljastusid neli põhitegurit, mis soodustasid roti ülekaalulisust:
Lisaks sellele on need tegurid vastastikuses sõltuvuses. Püsiv kõrge glükokortikosteroidide kontsentratsioon ergutab glükoneogeneesi, mis hiljem põhjustab vere glükoosisisalduse suurenemist. Glükoositaseme suurenemine omakorda aktiveerib insuliini vabastamist, mis reguleerib glükoositaset glükogeeni kasutuselevõtuga või hoiustamisega lihastes ja maksas. Kui tegemist on ülekaalulisusega, mis uurijate spekulatsioonide kohaselt on tugeva geneetilise tagapõhjaga ja sõltub toitumisharjumustest, siis insuliiniresistentsus hoiab ära suure veresuhkrusisalduse reguleerimise. See omakorda põhjustab haiglaslikku vere glükoosisisaldust ja suhkurtõbe.[8] Lisaks sellele põhjustab suur glükokortikosteroidide hulk NPY koguse suurenemise, mis on otseselt seotud glükokortikosteroidide retseptorite aktiveerumisega ning kaudselt kortikotropiini vabastava teguri negatiivse tagasiside tühistamisega, mis mõjutab NPY sünteesi ja vabastamist. Samal ajal ülekaalulisust põhjustanud insuliiniresistentsuse ja leptiinretseptorite muteerumise tagajärjel on NPY aktiivsuse pärssimine tühistatud ning lõplikku toidutarbimist reguleerivad teised negatiivsed tagasisidemehhanismid. Rottide rasvumist suudeti märkimisväärselt vähendada neerupealiste[9] või ajuripatsi eemaldamisel[10].
Käitumisanalüüsides, mis uurivad söögiisu stimuleerimist, kasutatakse põhiliselt rotte katseobjektidena. Koostöös nende, immunoloogiliste uuringute ja in situ hübridisatsiooni uuringutega on leitud, et suurenenud NPY aktiivsus suurendab toidutarbimist. Uuringute käigus süstiti südamevatsakesse[11] või hüpotalamusse[12][13] eksogeenset NPY-d[11] või NPY-ga sarnast ühendit, millel on samasugune afiinsus ja mis stimuleerib rakuretseptorite aktiivsust samamoodi nagu looduslikult esinev ühend, näiteks deksametasoon.[12]
Uuringutulemused näitasid ühehäälselt, et NPY agonistid, mis stimuleerivad NPY aktiivsust, suurendavad rottide toidutarbimist. Kontrollgrupi puhul, kus NPY aktiivsust polnud stimuleeritud, oli aga toidutarbimine tavapärane. NPY aktiivsuse mõju toidutarbimisele väljendab ka teatud NPY retseptorite (Y1 ja Y5) blokeerimine. Retseptorite tõkestamine pärsib NPY aktiivsust ja seega väheneb ka toidutarbimine. King ja teised teadlased viisid 1999. aastal läbi uuringu, mis demonstreeris NPY Y2 retseptori aktiveerimise mõju. Selgus, et Y2 retseptori aktiveerimine pärsib NPY vabastamist ja seega reguleerib toidutarbimist aktiveerumisel.[14] Uuringu käigus süstiti kõrge selektiivsusega Y2 retseptori antagonisti BIIE0246 ARC-i (activity-regulated cytoskeleton-associated protein). Pärast BIIE0246 süsti näitas radioimmuunanalüüs, et märkimisväärne kogus NPY on vallandunud võrreldes kontrollgrupiga. Eksogeense NPY, agonistide ja antagonistide farmakoloogiline poolestusaeg on ikka veel kahtluse all, nende mõjud pole kauakestvad ja roti keha suudab reguleerida ja normaliseerida ebanormaalset NPY kogust ja seega ka toidutarbimist.[11]
Hiirte ja ahvidega tehtud uuringud näitavad, et korduv stress ning suure rasva- ja suhkrusisaldusega toit stimuleerivad neuropeptiidi Y vabastamist, mis põhjustab rasva kogunemist kõhukudedesse. Teadlased usuvad, et NPY taseme manipuleerimisega suudavad nad elimineerida rasva sealt, kus seda vaja pole, ning koguda kohta, kus rasv vajalik on.[15] Kõrge NPY kontsentratsioon võib olla soetud posttraumaatilisest stressihäirest taastumisega[16] ja antud haigusele vastupanu tugevdamisega. Samuti võib suurenenud NPY tase vähendada hirmule reageerimist. Seetõttu on inimestel võimalik suure pinge all paremini toime tulla.[17]
On kaks põhjust, mille põhjal võib järeldada, et NPY kaitseb alkoholismi vastu:
1984. aastal tegid Albers ja Ferris uuringu, milles selgus, et väikeste koguste NPY süstimine hüpotalamusse muutis nende hamstrite ööpäevarütmi, kes elasid pidevalt valgustatud ruumides. Nad pakkusid välja, et NPY kui keemiline signaalikandja on oluline ööpäevarütmi väljakujunemises.[1]
Neuropeptiidi Y retseptorid on G-valguga seotud retseptorid, mida neuropeptiidi Y, peptiid-YY ja pankrease polüpeptiid on võimelised aktiveerima.[21] Need retseptorid kontrollivad mitmesuguseid käitumislikke protsesse nagu söögiisu, ärevust ja ööpäevarütmi.[22][23][24] Aktiveeritud neuropeptiidiretseptorid vabastavad Gi-alaühiku G-valgu kolmeosaliselt kompleksist. Gi-alaühik omakorda pärsib cAMP tootmist adenosiintrifosfaadist. Teatakse viit imetajate neuropeptiidi Y retseptori tüüpi, milleks on Y1, Y2, Y3, Y4 ja Y5.[25] Neli neuropeptiidi Y retseptorit, mida kodeerivad erinevad geenid, on tuvastatud inimese kehas. Nendeks on Y1, Y2, Y4 ja Y5. Kõik neli võivad olla ravieesmärgiks kasutatavad, näiteks rasvumise vastu.[26][27][28]
{{cite journal}}
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) Kasutatud 05.10.2014
{{cite journal}}
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) Kasutatud 05.10.2014
{{cite journal}}
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)[alaline kõdulink] Kasutatud 05.10.2014
{{cite journal}}
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) Kasutatud 05.10.2014
{{cite journal}}
: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |author=
(juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) Kasutatud 05.10.2014
{{cite journal}}
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) Kasutatud 05.10.2014
{{cite journal}}
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) Kasutatud 05.10.2014