Nicola Amati (3. detsember 1596 Cremona – 12. aprill 1684 Cremona) oli Itaalia viiulimeister, Amati viiulimeistrite dünastia kõige tuntum liige.
Nicola Amati (ka Nicolò ja Nicolao) oli Andrea Amati noorima poja Girolamo Amati kuues laps. Viiulimeistriks õppis ta oma vanaisa Andrea Amati rajatud isa ja onu Antonio Amati töökojas. Antonio oli Nicola sünni ajaks juba lahkunud Andrea Amati töökojast ning rajanud oma lautode töökoja. Nicolal oli kaks vanemat ja kaks nooremat venda, aga nemad ei hakanud viiulimeistreiks. Juba 1620. aastatel oli noor Nicola Amatide töökoja domineeriv viiulimeister. Töökojas olid kaasatud ka kahe Nicola õe mehed. Itaalia 1629.–1631. aasta katkuepideemias surid Nicola isa, ema, kaks õde ja üks õemees. Teise õemehega läksid teed mõne aasta pärast lahku. Nicola Amati oli sunnitud kaasama töölisi ja õpilasi väljastpoolt perekonda. Amatide töökoda oli endiselt Cremona juhtiv viiulitöökoda. Mais 1645 Nicola Amati abiellus. Mitu nende üheksast lapsest surid varakult, 1649. aastal sündinud pojast Girolamo Amatist, tuntud kui Hieronymus II, sai Amati koolkonna viimane viiulimeister. Nicola Amati sündis, elas, töötas ja suri Cremonas.
Nicola Amati viiulite stiil kujunes välja 1630. ja 1640. aastatel. Tema viiulid on natuke suuremad kui tema isa ja vanaisa ajal tehtud. Nicola Amati viiulid on oluliselt mõjutanud järgmiste põlvede viiulimeistreid. Nicola Amati töökojas töötas aegade jooksul kümmekond õpilast. Tema õpilastest said iseseisvad viiulimeistrid, kellest kõige tuntum on Andrea Guarneri. Tema õpilaseks võisid olla ka Vincenzo Rugeri ning Antonio Stradivari, kes ei olnud küll Amati töökojas õpilase staatuses, aga on olnud kokkupuutes Nicola Amatiga ning tundnud Amatide töid. Ühel Stradivari varasel viiulil on silt, kus Stradivari nimetab end Nicolò Amati õpilaseks.
Nicola Amati viiulid on väga haruldased ning enamus vähestest säilinutest on muuseumides. Siiski on mõned Nicola Amati viiulid kasutuses tegevmuusikute käes seniajani.