Nieuport 11

Nieuport 11 lennuk Inglise kuninglikus mereväes

Nieuport 11, hüüdnimega Bébé (prantsuse keeles 'beebi' ehk 'lapsuke'), oli Prantsuse inseneri Gustave Delage[1] loodud Esimese maailmasõja aegne ühekohaline biplaan hävituslennuk. Tegemist oli tehnoloogilise edusammuga, mis lõpetas senise Saksa Fokker-hävituslennukite domineerimise Läänerinde õhusõjas 1916. aastal.[1]

1916. aastal levis lennuk ka mitmete teiste Antanti liitlaste õhuvägede koosseisu ning selle edu inspireeris Nieuporti edasi arendama V-tugitaladega sesquiplane konstruktsiooni (Prantsuse keeles pooleteise tiivaline ehk alumine tiib oli ülemisest poole võrra väiksem), parandades oluliselt lennuki manööverdusvõimet. Seda lennukit kasutati treeningeesmärkidel veel kuni 1920. aastateni.

Arendus ja tootmine

[muuda | muuda lähteteksti]

Nieuport 11 oli väiksem ning lihtsustatud versioon Nieuport 10-st, loodud spetsiaalselt ühekohaliseks hävituslennukiks. Nagu 10. seeria, oli ka 11. Nieuporti lennuk sesquiplane – biplaan, mis oli täispikkuses (kahe tugiraamiga toestatud) ülemise tiivaga ning palju väiksema alumise tiivaga. Lennuki ülemine ja alumine tiib hoiti koos V-tähe kujulise raami ja pingutustrossidega.

Selline konstruktsioon tagas lennukile piisava tiivapindala kiireks kõrgusekogumiseks, samas pakkus see piloodile hea vaate allapoole.

Kahjuks tähendas alumine kitsam tiib ka seda, et suurtel kiirustel esines sagedasti aeroelastne ebastabiilsus, mis muutis lennuki sisuliselt juhitamatuks. Probleem jätkus ka hilisematel V-raamiga Nieuporti hävituslennukitel, niisamuti ka Saksa Albatros D.III.[2] Nieuport 11 lennukeid kasutasid Prantsuse, Inglise, Vene, Belgia ja Itaalia õhuväed. Itaalias toodeti Macchi lennukitehases litsentsi[2] alusel veel 646 Nieuport 11 lennukit, hilisema seeria Nieuport 16 lennukeid toodeti samuti litsentsi alusel Venemaal Dux'i poolt. Pärast raskeid tagasilööke sõjas varustati ka Rumeenia õhuväge paljude Nieuport 11 ja 12 lennukitega.

Nieuport 16

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastaks 1916 ilmus lennukist ka edasiarendatud versioon Nieuport 16, mis oli tegelikult tugevdatud raamiga Nieuport 11 lennuk, mootoriks 110 hobujõuline (92 kW) Le Rhône 9J pöördmootor.[1] Visuaalselt sai uuemat mudelit eristada suurema avause järgi lennuki ees, samuti oli mootorile paigaldatud kapott. See tegi lendamise piloodi jaoks lihtsamaks, samuti oli uude disaini lisatud ka peatugi[2] piloodile.

Hilisemates versioonides lisandus veel lennuki kere külge kinnitatud Vickers kuulipilduja, ent raskekuulipilduja koos uue ja raskema 9J mootoriga tegi lennuki oluliselt vähem manööverdusvõimelisemaks[2] ning raskus kippus lennukit ettepoole kallutama. Nieuport 16 oli vahepealne väljalase, mis ennetas veidi suuremat Nieuport 17 C.1 mudelit, mis oli juba eos disainitud raskema mootori ning kuulipildujaga.[3]

Ameerika eskadrilli (hilisema nimega Escadrille Lafayette) Nieuport 11

Kasutus Esimese maailmasõja ajal

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene Nieuport 11 lennuk jõudis Läänerindele 1916 aasta jaanuaris. Kuu lõpuks oli neid võitluses juba 90.

See väike topelttiivaga lennuk oli igakülgselt parem kui Fokker Eindecker. Sel oli suurem tippkiirus, parem manööverdusvõime ning suutis paremini kõrgust koguda. Nieuport 11-l olid lennuki tiibade tagaservas kaldtüürid, mis andsid piloodile parema kontrolli lennuki külgsuunas kallutamise üle. Sakslaste Fokkeril kasutati endiselt algelist tiivakuju täielikult muutvat süsteemi. Lisaks oli Nieuport 11 lennukil ka statsionaarne stabilisaator, mille külge olid kinnitatud kõrgustüürid. See andis eelise Fokkeri primitiivsema stabilisaatori ees.

Fokkeri ainuke eelis oli sünkroonitud kuulipilduja, millega oli võimalik tulistada läbi propelleri töötsooni. Sel ajal liitlastel sellist tehnikat veel ei olnud ja Nieuport 11 Lewis-tüüpi kuulipilduja oli kinnitatud propellerist kõrgemale. Lewise kuulipildujaid ei olnud võimalik propelleriga sünkroonida nende teistsuguse tööpõhimõtte tõttu ja nende salved ei olnud ka piisavalt suured, et kanda kaasas suuremas koguses padruneid. Lewise kuulipildujate töökindlus polnud ka kiita ning seetõttu tuli pilootidel tihti ette olukordi, kus nad pidid keset lendu relva kinnikiilumise tõttu ümberlaadima.

Nieuport 16 koos Le Prieur' rakettidega

See mure sai lahendatud prantslaste poolt, kes võtsid kasutusele Alkan-tüüpi sünkroonhammasratta ja Vickersi kuulipilduja. Need uuendused rakendusid aga alles Nieuport 16 lennukitel. Inglastel head sünkroonimise meetodit ei olnud ning seetõttu kasutasid nad ka tulevikus tiiva peale kinnitatud Lewise kuulipildujaid uuenenud "topelttrummel" salvedega, mis mahutasid 98 padrunit.[3]

Verduni lahingu ajal, 1916. aasta veebruaris, suutsid prantslased Nieuport 11 paremaid tehnilisi omadusi ja mitme lennuki formatsioonis lendamist ära kasutades Saksa õhuväe lahingualalt täielikult välja tõrjuda, sundides viimaseid oma lennuväe taktikat radikaalselt muutma. Nieuport lennukid olid nii efektiivsed, et mõnel korral korjasid Saksa väed allakukkunud Nieuportid kokku, muutsid uuesti lennukõlblikuks ning installeerisid oma Spandau-tüüpi sünkroonitud kuulipilduja. Neid modifitseeritud mudeleid kasutasid nad seejärel edukalt ka rindel. Üks sellistest lennukeist oli N1324, millega lendas Saksa piloot Kurt Student 1916. aasta augustis.[4] Teised ümberehitatud mudelid anti edasi Saksa lennukitootjatele, käsuga neist koopiaid toota, millest sai arvestatav otsene ja kaudne mõju Saksa hävituslennukite disainile.

Mõned Nieuport 11 ja 16 lennukid olid varustatud tiiva külge kinnitatud rakettidega, millega sai edukalt kahjutuks teha vastase vaatlus-kuumaõhupalle ja õhulaevu.[2]

Nieuport 16 C.1 joonis

1916. aasta märtsiks hakati Nieuport 11 lennukeid välja vahetama uuemate ja paremate Nieuport 17 hävituslennukitega. Sellegipoolest jäid Itaalia ja Vene päritolu lennukid veel vastavates riikides kauemaks teenistusse. Lõpuks jäid Nieuport 11 ja 17 kasutusse vaid õppelennukitena.[2]

Versioonid

[muuda | muuda lähteteksti]
Nieuport 11
Ühe istmega hävitus-/luurelennuk. Samuti tuntud kui Nieuport Bébé või Nieuport Scout, kuigi neid lennukeid kasutati peamiselt hävituslennukitena.
Nieuport-Macchi 11000 või 11000
Itaalias litsentsi alusel ehitatud versioon, mitmete muudatustega detailides.
Nieuport 16
Täiustatud versioon, mis sai 110-hobujõulise (92 kW) Le Rhône 9J pöördmootor ja raskekuulipildur Vickers.

Säilinud lennukid ja replikad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Esialgne Nieuport 11 Bébé ("lapsuke") Prantsuse Lennuväemuuseumis
    Pariisis on üks ja ainus originaalkujul säilinud Nieuport 11, markeeringuga N556, mida kasutas Charles Tricornot de Rose – kõige esimene sõjaväelenduri lubade omanik. Varem oli lennuki numbriks N976.[5]
  • Old Rhinebeck Aerodrome kollektsioon on näidanud Bébé replikat mitmetel oma õhunäitustel, 80 hobujõulise Le Rhône 9C pöördmootoriga ja värvitud ässa Victor Chapmani värvides.[6]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Chant & Taylor 2007, p. 14.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Fitzsimons 1967/1969, p. 1989.
  3. ↑ 3,0 3,1 Cheeseman 1960, p. 92.
  4. ↑ Van Wyngarden 2006, p.45
  5. ↑ Rimell, 1990, p.86
  6. ↑ "Old Rhinebeck Aerodrome – World War 1 Aircraft – Nieuport 11". oldrhinebeck.org. Old Rhinebeck Aerodrome. Originaali arhiivikoopia seisuga 20.12.2013. Vaadatud 19.12.2013.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Apostolo, Giorgio (1991). Aermacchi – from Nieuports to AMX. Milan, Italy: Giorgio Apostolo Editore (GAE).
  • Bruce, J.M. (1982). The Aeroplanes of the Royal Flying Corps (Military Wing). London: Putnam. ISBN 0-370-30084-X.
  • Bruce, J.M. (1988). Nieuport Aircraft of World War One – Vintage Warbirds No 10. London: Arms and Armour Press. ISBN 0-85368-934-2.
  • Bruce, J.M. (1994). Nieuport Fighters – A Windsock Datafile Special Volumes 1 & 2. Herts, UK: Albatros Publications. ISBN 978-0948414541.
  • Chant, Christopher and Michael J.H. Taylor. The World's Greatest Aircraft. Edison, NJ: Cartwell Books Inc., 2007. ISBN 0-7858-2010-8.
  • Cheesman, E.F., toim (1964). Fighter aircraft of the 1914–1918 War. Letchwordth: Harleyford. ISBN 978-0816863600.
  • Charles, Christienne; Lissarrague, Pierre; Kianka, Frances (1986). A History of French Military Aviation. Washington, DC: Smithsonian Institution Press. ISBN 978-0874743104.
  • Cooksley, Peter. Nieuport Fighters in Action. Carrollton, Texas: Squadron/Signal Publications, 1997. ISBN 0-89747-377-9.
  • Davilla, Dr. James J.; Soltan, Arthur (1997). French Aircraft of the First World War. Mountain View California: Flying Machines Press. ISBN 0-9637110-4-0.
  • Fitzsimons, Bernard, ed. The Illustrated Encyclopedia of the 20th Century Weapons and Warfare. London: Purnell & Sons Ltd., 1967/1969. ISBN 0-8393-6175-0.
  • Franks, Norman (2000). Nieuport Aces of World War 1 – Osprey Aircraft of the Aces 33. Oxford: Osprey Publishing. ISBN 1-85532-961-1.
  • Guttman, Jon (2014). Nieuport 11/16 Bébé vs Fokker Eindecker – Western Front 1916 (Osprey Duel; 59). Oxford: Osprey. ISBN 978-1-78200-353-3.
  • Janić Č, Petrović O, Short History of Aviation in Serbia, Beograd, Aerokomunikacije, 2011. ISBN 978-86-913973-2-6.
  • Kowalski, Tomasz J (2003). Nieuport 1–27. Lublin: Kagero. ISBN 978-8389088093.
  • Longoni, Maurizio (1976). Nieuport Macchi 11 & 17. Milan: Intergest.
  • Rimell, Raymond (1990). World War One Survivors. Bourne End, UK: Aston Publications. ISBN 978-0946627448.
  • Rosenthal, Léonard; Marchand, Alain; Borget, Michel; Bénichou, Michel (1997). Nieuport 1909–1950 Collection Docavia Volume 38. Clichy Cedex, France: Editions Lariviere. ISBN 2-84890-071-7.
  • Sanger, Ray (2002). Nieuport Aircraft of World War One. Wiltshire: Crowood Press. ISBN 978-1861264473.
  • Thetford, Owen (1978). British Naval Aircraft since 1912 (Fourth ed.). London: Putnam. ISBN 0-370-30021-1.
  • Van Wyngarden, Greg (2008). Early German Aces of World War 1. Oxford: Osprey. ISBN 978 -1-84176-997-4.