Nord Stream 2

Nord Stream 2 on sertifitseerimisjärgus olev Läänemere põhjas Venemaalt Ust-Lugast Saksamaale kulgev maagaasi torujuhtmete paar, mida majandatakse-opereeritakse Šveitsi ettevõtte Nord Stream 2 AG abil. See on Nord Streami laienduseks. Nord Stream 2 ehitust alustati 2018. aastal.

Planeering

[muuda | muuda lähteteksti]

2011. aastal alustas Nord Stream AG kahest lisa torustikust koosneva laienemisprojekti (hilisema nimega Nord Stream 2) hindamist, et suurendada üldist aastakäivet kuni 110 miljardi m3 võrra. 2012. aasta augustis esitas Nord Stream AG Soome ja Eesti valitsustele kolmanda ja neljanda liini veealuste eksklusiivsete majandusvööndite marsruudiuuringute taotluse. Kaaluti täiendavate torustiku suunamist Ühendkuningriiki, kuid sellest plaanist loobuti.

2015. aasta jaanuaris teatati, et laiendusprojekt peatati, kuna olemasolev maagaasi torustike süsteem töötas Gazpromile seatud ELi piirangute tõttu vaid poole võimsusega.

2015. aasta juunis allkirjastati Gazpromi, Royal Dutch Shell, E.ON, OMV ja Engie vahel Nord Stream 2 ehitamise leping. Kuna Poola blokeeris ühisettevõtte loomise, allkirjastasid Uniper, Wintershall, Engie, OMV ja Royal Dutch Shell 24. aprillil 2017 rahastamislepingu Nord Streami arendamise eest vastutava Gazpromi tütarettevõttega Nord Stream 2 AG.

Ehitustegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

31. jaanuaril 2018 andis Saksamaa Nord Stream 2-le loa ehitamiseks ja kasutamiseks Saksamaa vetes ja Lubmini lähedal asuvatel rannikualadel. 2018. aasta mais alustati ehitust Greifswaldi lõpp-punktis.

2019. aasta jaanuaris saatis USA suursaadik Saksamaal Richard Grenell Nord Stream 2 ehitamisega seotud ettevõtetele kirjad, kutsudes neid üles projektiga töötamist lõpetama ja ähvardades sanktsioonide võimalusega. 2019. aasta detsembris kutsusid vabariiklaste senaatorid Ted Cruz ja Ron Johnson samuti Allseasi omanikku Edward Heeremat torustiku tööd peatama, hoiatades teda, et vastasel juhul kehtestaks USA sanktsioonid.

21. detsembril 2019 teatas Allseas, et ettevõte peatas oma Nord Stream 2 torustikuga seotud tegevuse, oodates USA riigikaitse sanktsioonidega seotud volituste seaduse kehtestamist 2020. eelarveaastaks. Need sanktsioonid kehtestati peagi. Nord Stream ütles, et lõpetab ehituse "võimalikult kiiresti".

2020. aasta jaanuaris ütles Venemaa president Putin, et ta loodab, et Nord Stream 2-ga seotud tööd lõpetatakse "selle aasta lõpuks või järgmise aasta esimeses kvartalis". Saksamaa kantsler Merkel ütles, et ta "ei nõustu sanktsioonidega ega USA lähenemisviisiga".

2020. aasta mais keeldus Saksamaa energeetikasektorit reguleeriv asutus erandist, mis nõuavad, et Nord Stream 2 eraldaks maagaasi infrastruktuuri omandi ülekandest.

2020. aasta augustis määras Poola Gazpromile 50 miljonit eurot trahvi, kuna viimane ei teinud koostööd Poola monopolidevastase asutuse UOKiK uurimisega. See saabub pärast seda, kui amet käivitas konkurentsieeskirjade kohaselt uurimise Gazpromi ja veel viie torustiku projekti rahastava ettevõtte vastu, kahtlustades, et nad on jätkanud gaasitorustiku ehitus tööd ilma Poola valitsuse loata. Sel ajal jäi ehitamata 160 km, kõik Taani vetes.

Käivitamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Vene maismaatorustik

[muuda | muuda lähteteksti]

Nord Stream 2 toitmiseks ehitati 866 km uut torustikku ja kolm kompressorjaama ning laiendati viit olemasolevat kompressorjaama. Toitetorustik algab Grjazovetsist ja kulgeb virmaliste torustiku olemasoleval trassil. Volhhovis pöördub torustik lõunasse ja jätkub Ust-Luga lähedal asuva Slavjanskaja kompressorjaamani.

Läänemere avamere maagaasitorustike süsteem

[muuda | muuda lähteteksti]

Nord Stream 2 algab Slavjanskaja kompressorjaamast Ust-Luga sadama lähedal, mis asub Leningradi oblasti Kingiseppski rajoonis Bolšoje Kuzyomkino (Narvusi) külast 2,8 km kagus, ajaloolises Ingeris, Eesti piir naabruses. 3,2 km maapealne torustik kulgeb kompressorijaamast Narva lahe kaldal asuva Kurgalsky poolsaare rannikualani. Alternatiivina kaaluti ka Soikinski poolsaare Kolkanpää maandumispunkti. Välja arvatud Venemaa lõik, kulgeb Nord Stream 2 marsruut peamiselt Nord Streami marsruudil. Nord Stream 2-l on kaks paralleelset liini.

Kesk- ja Lääne-Euroopa torustikud

[muuda | muuda lähteteksti]

Nord Stream 2 ühendatakse NEL-torustiku ja Euroopa gaasijuhtme ühendusega (EUGAL).

Kulud

[muuda | muuda lähteteksti]

Nord Stream 2 jaoks katab Uniperi, Wintershall Dea, OMV, Engie ja Royal Dutch Shelli laen 50% projekti maksumusest 9,5 miljardit eurot. Ülejäänud osa rahastab Gazprom.

Töövõtjad

[muuda | muuda lähteteksti]

Nord Stream 2 monteeris Allseas torude paigaldamise laevad Pioneering Spirit ja Solitaire, välja arvatud Saksamaa avamereosa osa, mille monteeris Saipemi torude paigaldamise laev Castoro 10. Torusid valmistasid EUROPIPE, OMK ja Tšeljabinski torude valtsimistehas (Chelpipe) ning need kattis Wasco Coatings Europe. Blue Water Shipping tegeles Wasco gaasijuhtmete segmentide transportimise ja ladustamisega Saksamaal, Soomes ja Rootsis. Boskalise ja Van Oordi ühisettevõte tegi ehituse ettevalmistavas etapis kivimite paigaldamise. Kvaerner tegi Venemaa maismaarajatiste tsiviilehituse ja masinaehituse.

Projektiettevõtted

[muuda | muuda lähteteksti]

Nord Stream 2 on välja töötanud ja seda haldab Nord Stream 2 AG, mis on täielikult Gazpromi tütarettevõte. See on registreeritud samas kohas ja tal on sama juhtkond kui Nord Stream AG-l.

Poliitilised aspektid

[muuda | muuda lähteteksti]

Nord Stream 2 torustik on poliitiliselt vaieldav. Pikka aega oli Saksamaa valitsus seisukohal, et Nord Stream 2 ehitamine ei olnud poliitiline, vaid majanduslik projekt. 2018. aasta aprillis ütles Merkel siiski, et Nord Stream 2 ei olnud lihtsalt majandusprojekt, vaid et loomulikult tuleb arvestada ka poliitiliste teguritega. USA vastupanu Nord Stream 2-le mõjutab ka riigi suurenenud maagaasitootmine, mis annab USA kongressile majandusliku stiimuli seista vastu Venemaa gaasitarnetele EL-i USA kildagaasi tarnete kasuks. 2018. aasta jaanuaris ütles Ameerika Ühendriikide riigisekretär Rex Tillerson, et USA ja Poola on Nord Stream 2 torustiku vastu. Nende arvates kahjustab see Euroopa üldist energiajulgeolekut ja stabiilsust. Nord Stream 2 torustikule astusid vastu ka Ukraina endine president, Poola peaminister, USA president Donald Trump, Euroopa Ülemkogu president Donald Tusk ja Suurbritannia välisminister. Euroopa Ülemkogu president Donald Tusk on öelnud, et Nord Stream 2 ei ole ELi huvides. Itaalia peaminister ja Ungari peaminister on seadnud kahtluse alla Nord Stream 2 ja South Streami projektide erineva kohtlemise. Mõned väidavad, et projekt rikub ELi pikaajalist deklareeritud strateegiat oma gaasivarustuse mitmekesistamiseks. Euroopa Komisjonile saadeti 2016. aasta märtsis kiri, millele kirjutasid alla üheksa ELi riigi juhid, hoiatades, et Nord Stream 2 projekt on vastuolus Euroopa energiapoliitika nõuetega, et ELi tarnijad ei peaks energia ülekandevarasid kontrollima ja et juurdepääs energiainfrastruktuurile tuleb tagada konsortsiumiväliste ettevõtete jaoks. Ka Ameerika seadusandjate kiri ELile kritiseeris projekti 2016. aasta juulis. Engie tegevjuht kritiseeris projektidele suunatud Ameerika sanktsioone ja ütles, et need on katsed suunata Ameerika gaasi Euroopas. 2017. aasta juunis kritiseerisid Saksamaa ja Austria Ameerika Ühendriikide senatit seoses uute sanktsioonidega Venemaale, mis olid suunatud Venemaalt Saksamaale kavandatud Nord Stream 2 gaasijuhtmele, väites, et Ameerika Ühendriigid ohustavad Euroopa energiavarusid.

EL määrused

[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt muudetud ELi gaasidirektiivile laiendab EL oma gaasituru eeskirju välistele torustikele, mis sisenevad ELi gaasi siseturule. Seda kohaldatakse kõigi torustike suhtes, mis valmisid pärast muudetud direktiivi jõustumist pärast 23. maid 2019. Nord Stream 2 AG on Euroopa Liidu Kohtus alustanud muudetud direktiivi tühistamiseks kohtuprotsessi ja alustanud energiaharta lepingu alusel ELi vahekohut. Ehkki Venemaa ei ole energiaharta lepingut ratifitseerinud ja selle ajutise kohaldamise lõpetanud, on mõlemad - nii EL kui ka Nord Stream 2 AG alaline asukoht Šveits - selle lepingupooled.

Õiguslikud aspektid

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned väidavad, et Nord Streami projekt rikub Euroopa Liidu kolmanda energiapaketi seaduse ja rahvusvahelise õiguse sõjaõigust käsitlevaid reegleid. Täiendavad õiguslikud probleemid on seotud rahvusvahelise kaubandusõigusega ja mereõigusega seoses Nord Stream 2 marsruudiga läbi Taani territoriaalvete Bornholmi ümbruses. Enamik kommenteerijaid näib siiski nõustuvat, et Nord Streami projekti ümber käivad vaidlused on enamasti poliitilised ja mitte seaduslikud.

Nord Stream 2-s osalevatele ettevõtetele on sanktsioonid määranud Ameerika Ühendriigid, kes on püüdnud 2020. eelarveaastaks vastu võtta riigikaitse volituste seaduse vastuvõtmisega ELi riikidele rohkem oma veeldatud maagaasi (LNG). 20. detsembril 2019. Saksamaa rahandusminister Olaf Scholz nimetas sanktsioone "tõsiseks sekkumiseks Saksamaa ja Euroopa siseasjadesse", samal ajal kui ELi pressiesindaja kritiseeris "sanktsioonide kehtestamist seaduslikku äritegevust tegevate ELi ettevõtete vastu". Saksa välisminister Heiko Maas säutsus "Euroopa energiapoliitika üle otsustatakse Euroopas, mitte Ameerika Ühendriikides ". Venemaa välisminister Sergey Lavrov kritiseeris ka sanktsioone, öeldes, et USA Kongress on sõna otseses mõttes üle tung soovist teha kõik Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhete hävitamiseks. Saksa Idaettevõtete Assotsiatsioon (OAOEV) ütles oma avalduses: "Ameerika tahab oma veeldatud gaasi müüa Euroopas, mille jaoks Saksamaa ehitab terminale. Kas peaksime jõudma järeldusele, et USA sanktsioonide eesmärk on tõrjuda konkurente Euroopa turult, meie entusiasm kahepoolsete projektide vastu USA-ga jaheneb märkimisväärselt."

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]