ODP (Ocean Drilling Program) on aastatel 1985–2003 läbi viidud ookeanipõhja puurimisprogramm.
1985. aastal käivitunud ODP oli otseseks järeltulijaks sellele eelnenud DSDP-le. ODP finantseerijateks olid USA Rahvuslik Teadusfond ning 22 rahvusvahelist partnerit (JOIDES). Uuringuteks kasutati puurimislaeva JOIDES Resolution, et uurida ookeanibasseinide ajalugu ning ookeanipõhjas olevat maakoort. Programmi juhtis 18 USA asutusest koosnev JOI.[1] Jaanuarist 1985 kuni septembrini 2003 korraldati üle 110 rahvusvahelise teadusretke, milles osales kokku üle 2600 teadlase. ODP-i käigus koguti puurimiste kaudu proove ookeanipõhja kivimitest ja setetest, tehti geokeemilisi ja geofüüsikalisi mõõtmisi puuraukudes ja eksperimente määramaks in situ tingimusi allpool ookeanipõhja. ODP-i raames läbi viidud uuringud täiendasid olemasolevaid teadmisi laamtektoonikast, maakoore struktuurist ning koostisest, tingimustest ürgsetes ookeanides ja kliimamuutustest.[2]
Sageli puuriti tingimustes, kus oli väga kõrge rõhk, kõrged temperatuurid ja keemiliselt toksilised tingimused. Sellistes tingimustes puurimise tegid võimalikuks mitmed läbimurded ODP-i tehnoloogias, sealhulgas mitmete puurimistööriistade ja -tehnoloogiate arendamine. ODP oli esimene organisatsioon, kes viis läbi puurimisi nii suurtes sügavustes ja ekstreemsetes keskkonnatingimustes. Lisaks toimus areng setete analüüsis, analüütilistes instrumentides, vanuse määramise mudelites, merepõhja vaatlustes, in situ mõõtmistes ning uuringutel kasutatavas tarkvaras. Puurimistel koguti puursüdamikke kogupikkusega ligikaudu 223 kilomeetrit.[2]
Laev JOIDES Resolution valmis 1978. aastal Nova Scotias Halifaxis ja seilas merd maailma tippklassi kuuluva naftauuringute laevana [3]. 1984. aastal muudeti JOIDES Resolution traditsioonilisest naftapuurimislaevast teaduslikuks uurimislaevaks, kus on 12 laborit ja puurimisplatvormi. Laeva pikkus on 143 meetrit ja laius 21 meetrit.[4] Tegemist on riser 'ita puurimislaevaga, mis kasutab merevett kui primaarset puurimisvedelikku, pumbates seda läbi puurimistoru. Merevesi puhastab ja jahutab puurimistera ja kannab puuritava materjali osadena puuraugust välja, kuhjates selle koonusena puuraugu ümber. Riser'ita puurimine võimaldab teha lühikese ajaga palju puurauke, kuid puurides sügavamale kui 2000 meetrit võivad tekkida probleemid puuraugu stabiilsuse säilitamisega ning proovi kogumise efektiivsusega.[5] Dünaamiline positsioneerimine võimaldab laeval tuulest ja lainetest hoolimata säilitada kindlat asukohta, puurides samal ajal vees sügavusega kuni 8200 meetrit.[4] ODP-i jooksul kogutud setted hõlmavad ajavahemikku eelmisest aastakümnest kuni ligi 227 miljoni aasta tagusesse perioodi Triiase ajastus[3].
JOIDES Resolutioni uuringute andmed[6]
| Lõpuleviidud ekspeditsioone | Uurimuslikke päevi | Kogu teekond miilides | Uuritavaid asukohti | Puurauke | Puursüdamikke |
|---|---|---|---|---|---|
| 111 | 6591 | 355 781 | 669 | 1797 | 35 772 |
| Põhjapoolseim asukoht | Lõunapoolseim asukoht | Minimaalne vee sügavus | Maksimaalne vee sügavus | Sügavaim puurauk | Puursüdamike kogupikkus |
|---|---|---|---|---|---|
| 80,5° N | 70,8° S | 37,5 m | 5980 m | 2111 m | 222 704 m |
ODP-i avastused sisaldasid tõendeid ookeani keskahelikes toimuva magma pinnaletõusu ja uue ookeanilise maakoore tekke kohta ning vulkaanide ja ookeaniliste platoode tekke kohta. Tuvastati ka metaani paiknemine ookeanipõhja setetes gaasihüdraatide kujul. Lisaks sellele avastati elujõulised mikroobikooslused ookeanilise maakoore sügavatest kihtidest ja täheldati teatud rütme klimaatilises ajaloos. Puurimisel tehtud avastused viisid uute küsimuste ja hüpoteeside tekkeni ning panid aluse ka mõningatele uutele geoloogilistele distsipliinidele, näiteks geoloogilisele okeanograafiale.[3]
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)