Ofertoorium (ladina keelest antiphona ad offertorium 'antifon ohvriteenistuse juurde') on laul, mis missaliturgias saadab leiva ja veini ettevalmistamist altaril. See kuulub missa propriumi osasse ja see on esimene laul armulaualiturgial. Ofertooriumi laulmise ajal pidi vaimulik jõudma lugeda ettevalmistavad palved, õnnistama viiruki, suitsutama altarit, pesema käed ja palveid lugedes valmistama ette leiva ja veini[1]. Ofertooriumi ajal on tavaks koguda annetusi.
Aja jooksul on selle laulu vorm teinud läbi suuri muutusi. Algselt oli see antifon koos melismaatilise psalmiversusega. Selline vana vorm on säilinud ainult leinamissa ofertooriumis:
Antifon: Domine Iesu Christe, Rex gloriæ,
Versus: Hostias et preces tibi, Domine, laudis offerimus:
Alates umbes 7. sajandist asendus antifooniline vorm (kahe koori vastaslaul) responsoorsega (koori- ja solistipartiide vaheldumine). Koori lauldud antifonile järgnes üks kuni neli sooloversus't eriti rikkalikult kaunistatud ja virtuoosset lauluoskust nõudvate meloodiatega. Ohvrirituaali lühenedes jäi laul lühemaks, versus'ed jäeti kõrvale ja hiljem kuni tänapäevani on lauldud ainult antifoni[2]. Muusikaline vorm muutus ajaga, näiteks 16. sajandil komponeeriti missa selle osa jaoks vaimulikke motette keskajast pärit tavapärastele ofertooriumitekstidele. Tekst on võetud Laulude raamatust või mujalt piiblist, kuid see võib olla ka üldse mitte piiblitekst (näiteks reekviemi puhul)[3].
1935. aastal avaldas Carl Ott 110 keskaegset ofertooriumiversus't raamatus "Offertoriale ..." täienduseks kiriku põhiväljaannetes olevale lauluvarale[4].