Ohvrisüüdistamine

Ohvrite süüdistamine toimub siis, kui kuriteo või mis tahes süüteo ohvrit peetakse täielikult või osaliselt süüdi talle tekitatud kahju eest.[1] Perevägivalla ja seksuaalkuritegude ohvrite suhtes on levinud tendents süüdistada ohvreid, eriti kui ohvrid ja vägivallatsejad tundsid üksteist enne kuriteo toimepanemist.[2] Seksuaalvägivalla ohvrite süüdistamine on levinud ning sageli põhineb väärarusaamadel ja vägistamismüütidel.[3]

Termini päritolu

[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoog William Ryan lõi 1971. aasta selle pealkirja raamatus fraasi "ohvri süüdistamine".[4][5][6][7][8] Raamatus kirjeldas Ryan ohvrite süüdistamist ideoloogiana, mida kasutati Ameerika Ühendriikide mustanahaliste vastu suunatud rassismi ja sotsiaalse ebaõigluse õigustamiseks.[7]

Taasohvristamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Sajad kogunesid Edmontoni Alberta seadusandlikule alale, et protestida ohvrite süüdistamise vastu

Taasohvristamine on seksuaalse kallaletungi, väärkohtlemise, või vägistamise ohvri traumeerimine üksikisikute ja asutuste poolt. Taasohvristamise tüübid hõlmavad ohvrite süüdistamist, ohvri jutus kahtlemist, rünnaku raskusastme minimeerimist, tõsiduse vähendamist ja ebaõiget kallaletungijärgset kohtlemist näiteks politsei, meditsiinitöötajate või muude organisatsioonide poolt.[9] Taasohvristamine on eriti tavaline kohtinguvägivalla, laste seksuaalse väärkohtlemise ja lähisuhtes toime pandud vägistamise puhul. Seksuaalse kallaletungi ohvrid kogevad vägistamismüütide põhjal häbimärgistamist.

Üks näide seksuaalse vägivalla ohvrite vastu suunatud seksistlikest väidetest on see, et provokatiivsete rõivaste kandmine stimuleerib meeste seksuaalset agressiooni ja, et paljastavaid riideid kandvad naised üritavad aktiivselt seksuaalpartnerit võrgutada. Sellised ohvritele esitatud süüdistused tulenevad eeldusest, et seksuaalselt paljastavad rõivad annavad nõusoleku seksuaalseks tegevuseks, sõltumata vabatahtlikust suulisest nõusolekust.[10] [11] Ohvrite süüdistamist peetakse näiteks ka seksuaalse rünnaku ohvri süüks toimingute eest, mis vähendavad nende võimet vastu seista või keelduda nõusoleku andmisest, näiteks alkoholi tarvitamine.[12]

Soovimatu seksuaalse kohtlemise ohvritel tekivad tavaliselt psühholoogilised probleemid, näiteks depressioon või seksuaalse vägivalla spetsiifiline PTSD, mida tuntakse vägistamistrauma sündroomina.[13] [14]

"Tõelise ohvri" stereotüüp

[muuda | muuda lähteteksti]

Tõelise ohvri stereotüüp on sotsiaalne konstruktsioon ohvrist, kellele antakse ohvristaatus vältimatute asjaolude tõttu, mis seavad inimese ebasoodsasse olukorda. Seda teooriat saab kasutada kõigi kuritegude puhul, sealhulgas seksuaalvägivalla korral. Norra kriminoloogiaprofessor Nils Christie on tõelise ohvri kontseptsiooni teooriaid koostanud juba 1980. aastatest. Oma uurimistöös toob ta kaks näidet: ühe vanast naisest, keda koduteel rünnatakse, ja teisest mehest, keda baaris ründab keegi tema tuttav. Ta kirjeldab vana naist ideaalse ohvrina, kuna ta ei suutnud vältida viibimist selles asukohas, kus ta oli, ta ei tundnud oma ründajat ja ta ei suutnud ründaja vastu võidelda. Mees oleks aga võinud baaris olemist vältida, tundis oma ründajat ja oleks pidanud suutma oma ründaja ära hoida.[15]

Eelmaa ja Murumaa-Mengel uurisid 2019. aastal, kuidas alaealised seksuaalse väärkohtlemise ohvrid internetist abi otsivad ning millist rolli tõelise ohvri stereotüüp abi otsimise protsessis mängib. Selgus, et stereotüübile vastavatele ohvritele tunti kaasa, neid toetati ning suunati edasiste abisaamise võimaluste suunas. Samal ajal stereotüübist erinevaid ohvreid süüdistati, häbistati ja pigem soovitati juhtunu ära unustada kui kuskile pöörduda. Vähem kui 10% uuringu valimisse kuulunud ohvritest aga vastasid nn tõelise ohvri stereotüübile. Ainsad ohvrid, kes said vajalikku abi (nt pöördusid politseisse või rääkisid juhtunust vanematele), olidki stereotüübile vastavad ohvrid. See tähendab, et teiste inimeste suhtumine võib olla oluliseks barjääriks ohvri ja vajaliku abi vahel. [16]

Ohvri käsitlemist tõelise ohvrina mõjutab ka kuvand toimepanijast. Näiteks peaks toimepanija olema ohvrile pigem võõras, vägivaldne ja hirmutav, et ohvrile kaasa tuntaks. Kui toimepanija aga tunneb oma ohvrit või on keegi, kes tundub tavaline (ei tundu ohtlik), ei käsitleta juhtunut niivõrd tõsisena.[15] [3] Lähisuhtevägivalla juhtumite puhul ohvrid enamasti ei sobitu n-ö tõelise ohvri stereotüübiga, sest ohver ja toimepanija on omavahel tuttavad.[17]

Ohvrisüüdistamine Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Ühiskondlikul tasandil on seksuaalvägivalla ohvrites kahtlemine või nende süüdistamine Eestis väga levinud. Näiteks viis aastat tagasi läbi viidud uuringus selgus, et 47% elanikest süüdistasid juhtunus naissoost seksuaalvägivalla ohvrit,[18] kaks aastat hiljem läbi viidud kordusuuringus oli see osakaal veidi väiksem, kuid siiski 42%.[19] Usutakse näiteks, et vägistamisohvrid on kergemate elukommetega ning alkoholijoobes ohvrid on vähemalt osaliselt juhtunus ise süüdi.[20] Kas eelnevalt mainitud laste kogemusi käsitlev uuring leidis, et levinud hoiakud puudutavad eelkõige ohvri riietust ja välimust, käitumist ja alkoholi tarvitamist. Lapsed, kes on üle 10-aastased, saavad samasuguste hoiakute ja süüdistuste osaks nagu täisealised ohvrid.[16][21] Kusjuures Eelmaa (2021) hilisem uuring tuvastas, et üldisemad lapsevanemate (kelle laps ei ole ohvriks langenud) uskumused on vanuse järgi üsna selgepiiriliselt jaotunud: alla 10-aastastele lastele tunti pigem kaasa ja neid ei süüdistatud, kuid üle 10-aastaste laste puhul seostati seksuaalvägivalla ohvriks langemist lapse välimuse, käitumise ja isiksuseomadustega.[21]

Vaata lisaks

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Victim Blaming" (PDF). Canadian Resource Centre for Victims of Crime.
  2. ↑ Bieneck, S.; Krahe, B. (2010). "Blaming the Victim and Exonerating the Perpetrator in Cases of Rape and Robbery: Is There a Double Standard?". Journal of Interpersonal Violence. 26 (9): 1785–97. DOI:10.1177/0886260510372945. PMID 20587449.
  3. ↑ 3,0 3,1 ""Kui ongi tõsi, siis ise süüdi"" (PDF). 2020.
  4. ↑ Ryan, William (1971). Blaming the Victim. ISBN 9780394417264.
  5. ↑ Cole 2007.
  6. ↑ Downs 1998.
  7. ↑ 7,0 7,1 Katsiaficas, Kirkpatrick ja Emery 1987.
  8. ↑ Kent 2003.
  9. ↑ Campbell, R.; Raja, S. (1999). "Secondary victimization of rape victims: insights from mental health professionals who treat survivors of violence". Violence and Victims. 14 (3): 261–275. DOI:10.1891/0886-6708.14.3.261. PMID 10606433.
  10. ↑ Moor, Avigail (2010). "She Dresses to Attract, He Perceives Seduction: A Gender Gap in Attribution of Intent to Women's Revealing Style of Dress and its Relation to Blaming the Victims of Sexual Violence". Journal of International Women's Studies. 11 (4): 115–127.
  11. ↑ Beiner, Theresa (2007). "Sexy Dressing Revisited: Does Target Dress Play a Part in Sexual Harassment Cases?". Duke Journal of Gender Law & Policy. 14: 125–152.
  12. ↑ Whitaker, Matthew. "Don't blame women's drinking for rape". CNN Opinion.
  13. ↑ Davies, Michelle; Austen, Kerry; Rogers, Paul (2011). "Sexual Preference, Gender, and Blame Attributions in Adolescent Sexual Assault". Journal of Social Psychology. 151 (5): 592–607. DOI:10.1080/00224545.2010.522617. PMID 22017075.
  14. ↑ Cling, B. J. (2004). Sexualized Violence Against Women and Children: A Psychology and Law Perspective. Guilford Press. ISBN 9781593850616.
  15. ↑ 15,0 15,1 Christie, Nils (1986). The Ideal Victim (English). London: Macmillan Press. Lk 17–30.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  16. ↑ 16,0 16,1 Eelmaa, Simone; Murumaa-Mengel, Maria (2020). ""If it is true, then it is your own fault": Recurring stereotypes about sexual violence in an Estonian children's online" [“Kui ongi tõsi, siis ise süüdi!” Seksuaalvägivallaga seonduvad stereotüübid ühe Eesti laste ja noorte veebifoorumi teemaalgatustes ja vastustes]. Mäetagused. 76: 29–62. DOI:10.7592/mt2020.76.eelmaa_murumaa. ISSN 1406-992X.
  17. ↑ Randall, Melanie (2010). "Sexual Assault Law, Credibility, and "Ideal Victims": Consent, Resistance, and Victim Blaming". Canadian Journal of Women and the Law. 22 (2): 397–434. DOI:10.3138/cjwl.22.2.397. SSRN 1742077.
  18. ↑ TNS EMOR. (2014). Eesti elanikkonna teadlikkuse uuring soopõhise vägivalla ja inimkaubanduse valdkonnas. TNS Emor, EV Sotsiaalministeerium
  19. ↑ TNS EMOR. (2016). Eesti elanikkonna teadlikkuse uuring soopõhise vägivalla ja inimkaubanduse valdkonnas 2016. TNS Emor, EV Sotsiaalministeerium
  20. ↑ Socio. (2016). Seksuaalvägivalla alased hoiakud ning teadlikkus. Uuring Eesti Seksuaaltervise Liidu tellimusel. Socio uuringukeskus
  21. ↑ 21,0 21,1 Eelmaa, Simone (2021). ""My daughter is not like that": A qualitative study of parental perception on child sexual abuse risk". Discourse.