Oktaav on kristlikus kirikukalendris suuremale usupühale järgnev kaheksapäevane periood või selle viimane päev[1][2]. Oktaave või nendele analoogseid pühi on peetud või peetakse peamiselt katoliku ja õigeusu kirikus ning idakirikutes.
Varem oli kombeks jätkata suurte usupühade nagu jõulude ja kolmekuningapäeva järel pühitsemist kaheksa päeva vältel, uuemal ajal on see tava ja termini oktaav tähendus aga taandunud viimasele, kaheksandale päevale, mida tähistatakse jumalateenistusega.
Oktaavide pühitsemine juurutati Vana-Roomas keiser Constantinus I ajal ning arenes seejärel pikkamisi. 8. sajandiks olid kujunenud liturgilised oktaavid mitte üksnes lihavõtete, nelipühade ja jõulude, vaid ka kolmekuningapäeva ning kiriku sissepühitsemise päeva jätkuks. 7. sajandist hakkasid oktaavid lisanduma ka pühakute mälestuspäevadele, millest vanimad olid peeterpaulipäev, lauritsapäev ja agnesepäev. 12. sajandiks oli sellest saanud üleüldine tava, konkreetsete tähistatavate oktaavide valik sõltus aga piirkonnast ja ordust. 1568. aastal kahandas paavst Pius V oktaavide arvu. Oktaavide pühitsemist on reeglistanud ka paavstid Leo XIII ja Pius X, kärpeid jätkasid Pius XII ja Paulus VI. 20. sajandi esimesel poolel sisaldas katoliku kalender 18 oktaavi, mis jaotusid 1.-3. järku privilegeeritud oktaavideks, tavalisteks oktaavideks ja lihtoktaavideks. Tänapäeval on katoliku kirikukalendris ametlikult täiemahulistena säilinud vaid jõulude ja lihavõtete oktaavid; viimasena tühistati 1969. aastal kolmekuningapäeva oktaav.
Kreeka traditsioonis nimetatakse suure usupüha järgset 8. päeva apodoosiseks (απόδοσης) ehk "tagasipöördumiseks". Vene traditsioonis on kaheksapäevase perioodi vasteks попразднество ja viimast päeva nimetatakse отдание праздника.