Oleksandra Matvitšuk

Matvitšuk 2022. aastal
Sünninimi Олександра Матвійчук
Sünniaeg 8. oktoober 1983 (41-aastane)
Bojarka, Kiievi oblast, Ukraina NSV, NSVL
Haridus Kiievi ülikool
Tegevusala jurist, inimõiguste aktivist

Oleksandra Vjatšeslavivna Matvitšuk (ukraina keeles Олександра В’ячеславівна Матвійчук; sündinud 8. oktoobril 1983) on Ukraina inimõiguste jurist ja kodanikuühiskonna juht. Ta juhib mittetulundusühingut Kodanikuvabaduste keskus ning on demokraatlike reformide eest võitleja oma riigis ja OSCE piirkonnas.[1]

Haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Oleksandra Matvitšuk õppis Tarass Ševtšenko nimelises Kiievi Riiklikus Ülikoolis, mille lõpetas 2007. aastal õigusteaduse magistrina. 2017. aastal sai temast esimene naine, kes osales Stanfordi ülikooli Ukraina tärkavate juhtide programmis.[2][3]

Töö

[muuda | muuda lähteteksti]

Matvitšuk alustas tööd mittetulundusühingus Kodanikuvabaduste keskus 2007. aastal, mil see asutati.[4]

2012. aastal sai Matvitšukist Ukraina parlamendi (Ülemraada) inimõiguste voliniku juures tegutseva nõuandekomisjoni liige.[5][6]

Pärast rahumeelsete meeleavalduste vägivaldset mahasurumist Kiievis Iseseisvuse väljakul 30. novembril 2013 koordineeris ta Euromaidani SOS kodanikualgatust. Euromaidani SOS-i eesmärk oli pakkuda õigusabi Euromaidani ohvritele Kiievis ja teistes Ukraina linnades, samuti koguda ja analüüsida teavet meeleavaldajate kaitsmiseks ning anda olukorrale vahehinnanguid.[7] Sellest ajast alates on Matvitšuk korraldanud mitmeid rahvusvahelisi mobilisatsioonikampaaniaid meelsusvangide vabastamiseks, nagu kampaania "#letmypeoplego" ja ülemaailmne aktsioon "#SaveOlegSentsov" ebaseaduslikult vangistatud inimeste vabastamiseks Venemaal ning okupeeritud Krimmis ja Donbassis.[8] Ta on koostanud mitu aruannet ÜRO organitele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Liidule, OSCE-le ja esitanud avaldusi Haagi Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule.[9][3]

4. juunil 2021 nimetati Matvitšuk ÜRO piinamise vastase komitee liikmeks[10] ja tegi ajalugu Ukraina esimese naiskandidaadina ÜRO lepinguorganisse.[11] Ta lõi platvormi, et piirata vägivalda naiste vastu konfliktis.

Ajavahemikul Väärikuse revolutsioonist kuni 2022. aastani keskendus ta Donbassi sõja ajal toimunud sõjakuritegude dokumenteerimisele. Kohtudes 2014. aastal USA toonase asepresidendi Joe Bideniga, pooldas ta sõja lõpetamiseks suuremat relvatoetust.[12]

Pärast 2022. aasta Venemaa sissetungi Ukrainasse on Matvitšuk esinenud paljudes rahvusvahelistes meediakanalites, et esindada Ukraina kodanikuühiskonda, eelkõige seoses riigisiseselt ümber asustatud inimestega ning sõjakuritegude ja muude inimõigustega seotud küsimustega. Foreign Policy andmetel pooldas ta spetsiaalse „hübriidkohtu” loomist, mis uuriks sõjakuritegusid ja inimõiguste rikkumisi, kuna teemasid on palju.[13] Matvitšuk kutsus üles andma Vladimir Putin ja Vene sõdurid eritribunalis kohtu alla sissetungi eest Ukrainasse, väites, et sellel võib olla jahutav mõju "Vene vägede toime pandud inimõiguste rikkumiste jõhkrusele".[14]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

2007. aastal pälvis Oleksandra Matvitšuk Vassõl Stuse nimelise auhinna "selle valdkonna silmapaistvate saavutuste, selge kodanikupositsiooni ja aktiivse kohaloleku eest Ukraina kultuuriruumis". Ta on noorim selle auhinna võitja.[15]

2015. aastal sai Matvichuk Norra "Lindebrække auhinna demokraatia ja inimõiguste eest" laureaadiks. Žürii esimees ja endine Norra välisminister Jan Petersen põhjendas nende valikut: "Oluline on toetada ja austada neid, kes osalesid Ukraina demokraatia liikumises. Need, kes töötasid ööd ja päevad, kõnelesid Ukraina demokraatliku arengu eest – ja hiljem uurisid Maidanil aset leidnud kuritegusid. Tänavune Sjur Lindebrække demokraatia inimõiguste auhinna saaja on selline hääl.”[16] 24. veebruaril 2016 tunnustasid 16 OSCE delegatsiooni Matvitšuki oma esimese "Demokraatia kaitsja" auhinnaga eksklusiivse panuse eest demokraatia ja inimõiguste edendamisse. [17] Seejärel tunnustas USA saatkond Ukrainas Matvitšuki 2017. aasta Ukraina vapraks naiseks "tema pideva ja julge pühendumise eest Ukraina rahva õiguste kaitsmisel".[18] Septembris 2022 pälvisid Matvitšuk ja Kodanikuvabaduste keskus (organisatsioon, mida juhib Matvitšuk) Õige elamisviisi auhinna töö eest Ukraina demokraatlike institutsioonidega ja sõjakuritegude eest vastutusele võtmise eest.[19] Ta kuulutati 2022. aasta detsembris BBC 100 naise hulka.[20]

Kodanikuvabaduste keskus pälvis 2022. aasta Nobeli rahuauhinna koos Aless Bjaljatski ja Venemaa organisatsiooniga Memorial.[21] See oli esimene Nobeli auhind, mis anti Ukraina kodanikule või organisatsioonile.[22]

16. veebruaril 2023 anti talle Université Catholique de Louvaini doktori honoris causa.[23][24]

Kokkuvõte

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 2022 – Õige elamisviisi auhind
  • 2021 – Ukraina kandidaat ÜRO piinamisvastasesse komiteesse[10]
  • 2017 – USA saatkonna auhind "Ukaina julge naine".[18][25]
  • 2016 – Demokraatia kaitsja auhind, OSCE parlamentaarne assamblee[17][26][25]
  • 2015 – "Sjur Lindebrække demokraatia ja inimõiguste auhind", mille annab välja Norra paremtsentristlik erakond Høyre[27]
  • 2007 – Vassõl Stuse auhind, PEN-klubi Ukraina keskus[15]

Artikleid suuremates ingliskeelsetes väljaannetes

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Hirmu poolsaar: Krimmi okupatsiooni ja inimõiguste rikkumise kroonikad".[28]
  • "Vabaduse hind" – kokkuvõte inimõigusorganisatsioonide avalikust aruandest Euromaidani ajal toime pandud inimsusvastaste kuritegude kohta.[29]
  • "28 Kremli pantvangi" – peamised rikkumised ja vabastamise väljavaated.[30]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Oleksandra Matviychuk – Ukraine". Coalition for the International Criminal Court. Vaadatud 17. augustil 2021.
  2. ↑ "Ukrainian Emerging Leaders Cohort 2017-18". fsi.stanford.edu (inglise). Vaadatud 17. augustil 2021.
  3. ↑ 3,0 3,1 "Oleksandra Matviichuk | CivilMPlus" (prantsuse). 27. aprill 2018. Vaadatud 17. augustil 2021.
  4. ↑ Todorov, Svetoslav (14. veebruar 2022). "Meet Oleksandra Matviichuk from Ukraine". Friedrich Naumann Foundation (inglise). Vaadatud 7. oktoobril 2022.
  5. ↑ "Про створення консультативної ради". Офіційний вебпортал парламенту України (ukraina). Vaadatud 17. augustil 2021.
  6. ↑ "Women Pursue a Democratic Future for Ukraine". National Endowment for Democracy (Ameerika inglise). 7. märts 2022. Vaadatud 13. juunil 2022.
  7. ↑ "Євромайдан SOS". maidanmuseum.org (ukraina). Vaadatud 17. augustil 2021.
  8. ↑ "Oleksandra Matviichuk". religiousfreedom.in.ua. Vaadatud 17. augustil 2021.
  9. ↑ "Oleksandra Matviichuk". Skopje Youth Summit (Ameerika inglise). Vaadatud 17. augustil 2021.
  10. ↑ 10,0 10,1 "18th Meeting of States parties - Elections 2021". www.ohchr.org. Vaadatud 17. augustil 2021.
  11. ↑ "Оголошення про результати добору кандидата для висунення на обрання членом комітету ООН проти катувань". minjust.gov.ua (vene). 4. juuni 2021. Vaadatud 1. aprillil 2022.
  12. ↑ "Activist who met Biden in 2014 says 'Putin war crimes could have been stopped'". The Independent (inglise). 29. märts 2022. Vaadatud 13. juunil 2022.
  13. ↑ Mackinnon, Robbie Gramer, Amy. "Ukraine's 'Nuremberg Moment' Amid Flood of Alleged Russian War Crimes". Foreign Policy (Ameerika inglise). Vaadatud 13. juunil 2022.
  14. ↑ Rankin, Jennifer (27. veebruar 2023). "Ukrainian Nobel peace laureate calls for special tribunal to try Putin". The Guardian (Briti inglise). ISSN 0261-3077. Vaadatud 27. veebruaril 2023.
  15. ↑ 15,0 15,1 "Премія імені Василя Стуса". PEN Ukraine (ukraina). Vaadatud 17. augustil 2021.
  16. ↑ "Awarded for human rights efforts in Ukraine". Human Rights House Foundation (Ameerika inglise). 24. aprill 2015. Vaadatud 17. augustil 2021.
  17. ↑ 17,0 17,1 "Ukrainian Activist Oleksandra Matviychuk Receives Democracy Defender Award". U.S. Mission to the OSCE (Ameerika inglise). 24. veebruar 2016. Vaadatud 17. augustil 2021.
  18. ↑ 18,0 18,1 "Remarks by Ambassador Yovanovitch at the "Honoring Ukrainian Women of Courage" Event". U.S. Embassy in Ukraine (Ameerika inglise). 31. märts 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. juuni 2021. Vaadatud 17. augustil 2021.
  19. ↑ "Ukrainian activist among winners of 'Alternative Nobel'". AP NEWS (inglise). Associated Press. 29. september 2022. Vaadatud 29. septembril 2022.
  20. ↑ "BBC 100 Women 2022: Who is on the list this year?". BBC News (Briti inglise). Vaadatud 10. detsembril 2022.
  21. ↑ "Nobel Peace Prize to activists from Belarus, Russia, Ukraine". Onmanorama (inglise). 7. oktoober 2022. Vaadatud 7. oktoobril 2022.
  22. ↑ Ryan, Missy; Khudov, Kostiantyn (12. oktoober 2022). "Ukrainian Nobel laureate demands new approach for wartime justice". The Washington Post. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. mai 2023.
  23. ↑ Rankin, Jennifer (27. veebruar 2023). "Ukrainian Nobel peace laureate calls for special tribunal to try Putin". The Guardian. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. mai 2023.
  24. ↑ de Boeck, Philip (17. veebruar 2023). "Oleksandra Matviichuk (prix Nobel de la paix 2022): «Si on n'arrête pas Poutine en Ukraine, il ira plus loin»" [Oleksandra Matviichuk (Nobel Peace Prize 2022): "If we don't stop Putin in Ukraine, he will go further"]. Le Soir (prantsuse). Originaali arhiivikoopia seisuga 9. mai 2023.
  25. ↑ 25,0 25,1 "Citizens need to hold power to account because 'even an angel can turn into the devil' — EUAM Ukraine" (Briti inglise). 2. juuli 2020. Vaadatud 17. augustil 2021.
  26. ↑ "Ukrainian Wins Democracy Defender Award". VOA (inglise). Vaadatud 17. augustil 2021.
  27. ↑ "Awarded for human rights efforts in Ukraine". 24. aprill 2015.
  28. ↑ Zayets, Sergiy; Matviichuk, Oleksandra; Pechonchyk, Tetyana; Svyrydova, Dariya; Skrypnyk, Olga (20. aprill 2015). The Fear Peninsula: Chronicle of Occupation and Violation of Human Rights in Crimea (inglise). Crimea is Ukraine.
  29. ↑ "Summary of the public report of human rights organizations on crimes committed during Euromaidan". Issuu (inglise). Vaadatud 2. septembril 2021.
  30. ↑ "'28 hostages of the Kremlin': main violations and prospects for the release". Open Dialogue Foundation (Ameerika inglise). 20. jaanuar 2016. Vaadatud 2. septembril 2021.