Olof Rudbeck

Olof Rudbeck vanem (1696)

Olof Rudbeck vanem (13. september 1630 Västerås – 17. september 1702 Uppsala) oli rootsi loodusteadlane, ajaloolane ja Uppsala Ülikooli rektor.

1648 asus Rudbeck õppima Uppsala ülikooli, kus juba üliõpilasena tegi 1652 oma esimese ja kõige tuntuma avastuse – lümfisooned. Seda peetakse Rootsi esimeseks oluliseks teadusavastuseks.

1654 rajas ta Uppsalas Rootsi esimese botaanikaaia ja koostas kõigi sealsete taimede põhjaliku kataloogi. Rudbeck oli ülimalt mitmekülgne inimene; ta toetas innukalt tehnika- ja loodusteaduste õpetamist, tegeles keeleteaduse ja muusikaga, ehitas sildu, rajas veetorustikke ning õpetas paljusid aineid, sealhulgas matemaatikat, astronoomiat ja ehituskunsti. Ta oli viljakas kirjamees, kuid suur osa tema teadustekstidest hävis 1702. aasta suures Uppsala tulekahjus. Rudbecki keeleteaduslikke teooriaid arendas edasi tema poeg Olof Rudbeck noorem.

Rudbeck hakkas esimesena maa seest leitud monumentide ja hauaplaatide vanust määrama nende peale kogunenud huumusekihi paksuse järgi.

Aastail 1679–1702 kirjutas Rucbeck 3000-leheküljelise oopuse "Atlantica", milles ta püüdis tõestada, et Rootsi oli Atlantis, tsivilisatsiooni häll, ja rootsi keel oli Aadama keel, millest arenesid kõik ülejäänud keeled, sealhulgas heebrea ja ladina keel.

Juba kaasaegsed skandinaavia teadlased kritiseerisid seda teost tugevalt. Taani ajaloolane ja kirjanik Ludvig Holmberg ning rootsi arst ja kirjanik Andreas Kempe kirjutasid selle kohta koguni satiire. Denis Diderot kasutas seda oma "Entsüklopeedias" hoiatava näitena selle kohta, kuidas etümoloogiat on ekslikult seostatud müütilise ajalooga.

Kuigi see Rucbecki teooria on tänapäeval ümber lükatud, polnud see siiski täiesti mõttetu, sest ärgitas teadlasi põhjalikult uurima indoeuroopa keeli ja nende omavahelisi sugulussidemeid.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]