Operatsioon Red Wings

Operatsioon Red Wings, mitteametlikult ka Abbas Ghari lahing, oli USA relvajõudude operatsioon Afganistani sõja ajal 2005. aasta juuni lõpust kuni juuli keskpaigani. See toimus Afganistanis Kunari provintsis Pechi piirkonnas asuvatel Sawtalo Sar mäe nõlvadel, mis asuvad Kunari provintsi pealinnast Asadabadist 32 km läänes. Operatsiooni eesmärk oli häirida Talibani koalitsioonivastase rühmituse (ACM) tegevust, aidates tõsta piirkonna stabiilsust ja hõlbustada septembris 2005 kavandatud Afganistani parlamendi valimisi. Sel ajal tegutses piirkonnas väike koalitsioonivastane Talibani rühmitus, mida juhtis Nangarhāri provintsist pärit kohalik mees Ahmad Shah.

Operatsiooni kavandas USA Merejalaväe 3. rügemendi 2. pataljon (2/3) lähtudes oma sõsarpataljoni (3/3) poolt enne rotatsiooni välja töötatud operatsioonimudelist. Operatsiooni esimesel etapil kasutati erioperatsioonide üksusi nagu USA Mereväe SEALid ja USA Armee Erioperatsioonide Väejuhatuse Erioperatsioonide lendurite 160. rügement. Neljast liikmest koosnev SEALi meeskond sai ülesande teostada luuret objekti üle, kus väidetavalt viibisid Shah ja tema mehed. SEALi meeskond sattus mõned tunnid pärast MH-47 kopteritega alasse sisenemist Shahi meeste poolt korraldatud varitsusele, mille tagajärjel hukkus kolm SEALi liiget neljast. SEALidele saadeti helikopteriga appi kaheksast SEAList ja kaheksast erivägede lendurist koosnev kiirreageerimisüksus. Kopter tulistati alla mässuliste RPG-7 poolt ning kõik pardal olijad hukkusid.^[1]

Operatsioonile anti seejärel nimeks „Red Wings II“ ja see kestis veel ligikaudu kolm nädalat. Kolme nädala jooksul otsiti hukkunud SEALide ja erioperatsioonide lendurite surnukehasid ning päästeti esimesest neljaliikmelisest meeskonnast ainukesena ellu jäänud Marcus Luttrell. Operatsiooni eesmärki ei saavutanud. Shah koondus ümber Pakistani ja naasis uute meeste ja relvastusega. Shah kogus tuntust eduka varitsuse ja helikopteri alla tulistamise eest. Mõned nädalad hiljem rünnati Shahi rühmitust ja muudeti see võitlusvõimetuks. 2005. aasta augustis sai Shahs sai operatsiooni Whalers ajal raskelt haavata. Shah hukkus aprillis 2008 tulevahetuses Pakistani politseiga.^[2]

Operatsiooni taust

Pärast esimest sissetungi Afganistani 2001. aastal nihkusid USA sõjaväe- ja koalitsioonipartnerite "kineetilised" operatsioonid mässutõrjeoperatsioonideks. Koalitsiooni peamine eesmärk oli Afganistani riigi ülesehitamine, luues demokraatlikult valitud valitsuse. Kunari provintsis tegutses sellel ajal 22 mässuliste gruppi, kellest enamusel olid sidemed Talibani ja al-Qaedaga, kuid osa olid ka kohalikud kuritegelikud rühmitused. Gruppide ühiseks eesmärgiks oli vastupanu osutamine ühtse riigi moodustamise vastu.^[1]

Kavandamise osad ja luureandmete kogumine

2/3 pataljoni staap hakkas operatsiooni "Red Wings" plaanima kohe Afganistani saabudes. Kolonelleitnant Andrew MacMannis, 2/3 pataljoni ülem ja tema staap soovisid säilitada 3/3 poolt kehtestatud operatsioonitempot. 2/3 operatsiooniohvitser major Thomas Wood hakkas plaanima operatsiooni “Red Wings” Stars baasist välja, mis oli viieetapiline operatsioon. Selle aja jooksul keskendus 2/3 luureohvitser, kapten Scott Westerfield, veelgi enam Ahmad Shahi tundmaõppimisele. Tema üldine luurepilt Shahi kohta tegi olulise hüppe, kui 2/3 Whiskey Company - relvakompanii, mida suurendati, et toimida nagu jalaväekompanii, 2. leitnant Regan Turner, 2/3-i Whiskey Company (relvakompanii, mida suurendati, et toimida nagu jalaväekompanii) rühmaülem, kogus patrulli käigus Shahi kohta hulgaliselt inimandmeid, sealhulgas tema täisnime: Ahmad Shah Dara-I-nur (Ahmad Shah Valgustunute orust); tema sünnikoht, Kuz Kunari ringkond Nangarhari provintsis; tema peamine varjunimi: Ismael; tema peamine truudus: Gulbuddin Hekmatyar, kes asus Shamshato põgenikelaagris Peshawari lähedal Pakistanis; tema rühmituse suurus: 50–100 võitlejat; ja tema püüdlused: takistada eelseisvaid valimisi ja püüda aidata piirkonnas taaselustuvat Talibani. Kuigi Shah oli piirkonnas suhteliselt tundmatu isik, olid tal ilmselt piirkondlikud püüdlused ja tõenäoliselt oli tal Gulbuddin Hekmatyar abiks. 2. leitnant Turner kogus ka mitmeid fotosid Shahist.^[1][3]

Täiendav luure, sealhulgas inimluure ja signaalluure, näitas, et Shahi mässuliste/terroristide operatsioonide baasiks olid mõned väikesed struktuurid väljaspool Chichali küla, mis asub kõrgel Sawtalo Sar mäe nõlval Korangali ülemises orus, umbes 32 km Kunari provintsi pealinnast Asadabadist lääne pool. Kasutades 17. juunil 2005. aastal UAV-ga tehtud luurepilte, tuvastas Westerfield tõenäolised ehitised, mida kasutati tema meeskonna majutamiseks, IED-de valmistamiseks ja allpool asuva piirkonna valvamiseks IED-de rünnakuks. Luurestaap tuvastas neli nimetatut huvipiirkonda, mis sisaldasid konkreetseid ehitisi, mida Shah võis kasutada. Need nimetatud huvipiirkonnad ja konkreetsed ehitised määrati kindlaks mitmesuguste luureandmete, sealhulgas signaalluure, inimluure ja pildiluure analüüsimisel ja töötlemisel. Westerfield ja tema staap tegid kindlaks, et Shah ja tema mehed olid vastutavad umbes 11 Ameerika, koalitsiooni ja Afganistani valitsuse üksuste vastu suunatud intsidendi eest, sealhulgas IED-löökide ja väikerelvade varitsuste eest. Nad tegid kindlaks, et Shah ja tema mehed hõivavad Chichali piirkonna juuni lõpus, mis on vähese kuuvalgusega aeg. Operatsiooni läbiviimiseks oleks vaja helikopteri jõudude sissetoomist piirkonna piiramiseks ja Shahi ja tema meeste otsimiseks ning nad püüdsid seda operatsiooni läbi viia öösel, pärast Shahi positiivset tuvastamist merejalaväe Scout / Snaipri meeskonna poolt, kes läheksid piirkonda pimeduse varjus mõned ööd varem.^[1]

Nagu ka 3/3 enne neid, püüdsid 2/3 kasutada erioperatsioonide väeosade vahendeid “Red Wingsi” jaoks, kuid erinevalt 3/3-st soovisid nad kasutada ainult erioperatsioonide lennuvahendeid, täpsemalt MH-47 erioperatsioonide õhusõidukeid armee erioperatsioonide väejuhatuse 160. erioperatsioonide lennurügemendi (SOAR(A)), mitte maavägesid. Komando, kellelt 2/3 planeerijad seda taotlesid, CJSOTF-A ehk Combined Joint Special Operations Task Force - Afghanistan, keeldus aga sellest taotlusest, väites, et selleks, et “Red Wings” saaks erioperatsioonide lennuväe toetust, peaks pataljon operatsiooni algusetappide jaoks andma erioperatsioonide maaväe ülesande, kusjuures 2/3 merejalaväelased tegutseksid toetavas rollis. Pärast “Red Wingsi” algfaase võiks siis 2/3 pidada juhtivaks, toetavaks elemendiks. Pataljon nõustus sellega, mõistes siiski, et selline ebatraditsiooniline juhtimisstruktuur on vastuolus edukate sõjaliste operatsioonide põhitõega - "käsu ühtsusega". operatsioon esitati mitmetele piirkonnas tegutsevatele erioperatsioonide üksustele võimaliku "sisseostu" saamiseks. Ameerika Ühendriikide mereväe SEAL-üksuse 10. rühma ja SEAL-kullerteenistusüksuse 1. rühma SEAL-i üksuslased väljendasid huvi.^[1][2]

Operatsiooni läbiviimine

Operatsioon Red Wings kavandati viieosalisena:

• 1. etapp – kujundamine. USA mereväe SEAL-i luure- ja seiremeeskonnal oli ülesandeks paikneda alal, kus asusid Ahmad Shahi turvamajad, jälgida ja tuvastada Shahhi ning tema meeste asukohti ning juhtida ründerühma hoonetesse, kus asusid Ahmad Shah ja tema kaaskondlased.
• 2. etapp – tegevus objektil. SEAL-i ründemeeskond siseneb alale kasutades MH-47 transpordikoptereid, neile järgnesid mereväelased, Shah ja tema meeste vangistamiseks või tapmiseks.
• 3. etapp – välimine kordon. Merejalaväelased koos Afganistani rahvusarmee sõduritega otsisid ümbritsevatest orgudest mässulisi.
• 4. etapp – julgeolek ja stabiliseerimine. Päevad, mis järgnevad esimesele kolmele etapile pakuvad USA merejalaväelased ja Afganistani rahvusarmee sõdurid ning USA mereväe meedikud kohalikule elanikkonnale arstiabi ja määravad kindlaks kohalikud vajadused, näiteks paremad teed, kaevud ja koolid .
• 5. etapp – väljatõmbamine. Sõltuvalt vaenlase tegevusest jäävad merejalaväelased piirkonda kuni üheks kuuks ja lahkuvad seejärel piirkonnast.

Mereväelased kavandasid operatsiooni, kuid SEAL-id kavandasid enda osa operatsioonist eraldi.^[1][4]

SEALi meeskonna sisseimbumine, avastamine ja rünnak

2005. aasta 27. juuni öösel lähenesid Sawtalo Sarile armee erioperatsioonide väejuhatuse 160. erioperatsioonide lennundusrügemendi kaks erioperatsioonide õhusõidukit MH-47. Kuna üks õhusõiduk sooritas hulga "peibutusmaandumisi", et maapeal olevaid vastaseid eksitada helikopterite konkreetse otstarbe osas, lasi teine köitega maabuda sadamasse neljamehelisel mereväe SEALi luure- ja seiremeeskonna Sawtalo Sarist lõunapool asuval künkal. Infiltratsiooni punkt asus lähimast objekti piirkonnast umbes kahe ja poole kilomeetri kaugusel. Meeskonna liikmed olid meeskonnajuht mereväe leitnant Michael P. Murphy SEAL-ide transpordi meeskond 1-st (SDVT-1), teenides Pearl Harboris, Hawaiil; teise klassi väeohvitser Danny Dietz SEAL-ide transpordi meeskond 2-st (SDVT-2), teenides Virginia Beachil, Virginias; Teise klassi väeohvitser Matthew G. Axelson SEAL-ide transpordimeeskond 1-st (SDVT-1); ja teise klassi mereväe meedik Marcus Luttrell, SEAL-ide transpordimeeskond 1 (SDVT-1) meeskonnast. Pärast liikumist eelnevalt kindlaksmääratud vaatluspositsioonile, kust SEAL-id said jälgida huvipakkuvaid objekte, avastasid kohaliku kitsekasvatajad meeskonna. Tehes kindlaks, et nad olid tsiviilisikud mitte võitlejad, vabastas leitnant Murphy nad vastavalt ROE (rules of engagement) reeglitele.^[1]

Meeskond, teadvustades endale et nende asukoht on kompromiteeritud taandus tagavarapositsioonile. Tunni aja jooksul ründasid SEALi luure- ja jälgimismeeskonda Shah ja tema mehed, kes olid relvastatud RPK kuulipildujatega, AK-47 automaatidega, granaadiheitjatega RPG-7 ja 82 mm miinipildujatega. Vastase tule intensiivsus kombineeritult rünnaku mässuliste rünnakuga sundis SEAL-i meeskonna Sawtalo Sarist kirdesse, Shuryeki oru poolsele küljele. SEAL-id üritasid mitu korda luua sidet raadiojaamaga ja seejärel satelliittelefoniga. Meeskond ei suutnud luua pidevat sidet, vaid suutis üksnes anda teada, et nad on rünnaku all. Neljast meeskonnaliikmest kolm tapeti ja ainus ellujäänu Marcus Luttrell oli teadvuseta rohkete luumurdude ja muude raskete haavadega. Ta tuli teadvusele ja kohaliku puštu päästis ta elu. Sellises olukorras, ilma abita, oleks ta tõenäoliselt Talibani poolt tapetud või vangistatud.^[1]

Red Wings II: otsingu-, pääste-, taastamis- ja kohalolekutoimingud

Kuna SEALi luure- ja seiremeeskonda oli varitsetud, nihkus operatsiooni fookus kohe mässuliste tegevuse häirimiselt ellujäänute leidmisele, abistamisele ja väljatõmbamisele. Operatsioon sai tuntuks kui operatsioon Red Wings II.

SEAL-i meeskonna täpne asukoht ja olukord ei olnud teada, sest sidet ei olnud. SEAL-ide 10. meeskonna liikmed, USA merejalaväelased ja 160. erioperatsioonide lennundusrügement olid valmis saatma kiirreageerimisjõud, kuid erioperatsiooni peakorterist stardiloa saamine viibis mitu tundi. Lõpuks käivitati kiirreageerimisjõud, mis koosnesid kahest 160. erioperatsioonide õhusõidukist MH-47, kahest armee Black Hawk helikopterist UH-60 ja kahest ründekopterist AH-64 Apache. Kaks MH-47 liikusid ees. Sawtalo Sari jõudes said kaks MH-47 väiketulirelvade poolt tabamusi. Kui üks MH-47 proovis mereväe eriüksuslasi maha panna, tulistas üks Ahmad Shahi meestest tankitõrjerelvaga RPG-7 kopterit, mis tabas tagumise rootori all olevat käigukasti, põhjustades lennuvahendi allakukkumise ning tappes kõik kaheksa 160. armee erioperatsioonide lendurit ja meeskonnaliiget ning kõik kaheksa mereväe SEAL-i. Mõlemad 160. armee erioperatsioonide ülemad, SEAL 10 meeskonna ülem leitnant-komandör Erik S. Kristensen ja lennunduselemendi ülem major Stephen C. Reich hukkusid kopteri allatulistamise käigus. Sel hetkel kadus juhtimine (C2) ning SEAL-i meeskonnaga ei õnnestunud luua visuaalset ega raadiokontakti. Pärastlõunal ilm muutus, ning äikesepilved liikusid piirkonda. Lennuvahendid naasid oma baasidesse; algas massiline otsing algul maast ja seejärel lennuvahenditega. MH-47 allatulistamises hukkunute 16 laipa saadi kätte. Pärast põhjalikku otsinguid suudeti Dietzi, Murphy ja Axelsoni surnukehad lõpuks kätte saada ning Marcus Luttrell päästeti, tema ellujäämine oli osaliselt tingitud kohalikust afgaani külaelanikust Salar Bani külas, umbes 1,1 km varitsuse asukohast kirdes.^[2][1]

Lutrelli aidanud kohalikud

Operatsioonil järgnenud aastatel ilmus rohkem detaile Lutrellile varjupaika pakkunud külaelanikkest ja selle tagajärgedest. Paljudest Luttrelli abistanud afgaanidest ja nende tegudest teatati sündmuste toimumise järgsetel päevadel Ameerika ajakirjanduses valesti.

SEAL-ide tulekontakt Ahmad Shahi Talibani vägedega algas mööda kõrgel asuvat mäeharja nimega Sawtalo Sar. (Selle mäeharja kõrgeim tipp on 2830 meetrit). Mäeharja idapoolne veer viib Shuryeki orgu. Kirdeosa, kuhu SEALid kinni jäid, oli selles suunas, Salar Bani küla kohal. Sawtalo Sari harjajoonest läänes asub Korangali org. Kui haavatud Luttrell laskus harjalt alla, kohtus ta Salar Bani mägikülast pärit pastuniga, kelle nimi oli Mohammad Gulab Khan. Tuntud lihtsalt kui Gulab, võttis ta esimesel päeval Luttrelli oma koju ja kaasas oma küla inimesi Luttrelli kaitsma, kuni Ameerika vägedega saadakse kontakt. See oli kooskõlas Pashtunwali kultuuritraditsiooniga, mille kohaselt pakutakse inimesele varjupaika (Nanawatai), et kaitsta teda vaenlaste eest.

Tõenäoliselt oleks Luttrell üle antud Talibanile, kui ta oleks laskunud Shuryeki asemel Korangali.

Vahetult enne operatsiooni oli suhtumine Ameerika sõduritesse Shuryeki orus ning Pechi jõe ülemjooksu regioonis oluliselt paremuse poole muutunud saadud humanitaarabi tõttu. Arendatud oli meditsiin ja ehitatud tüdrukute kool Nagalami. Gulab oli nende arengutega kursis ja oli end tutvustanud merejalaväelaste ülemale Nangalamis, Matt Bartelsile, kui too külastas Matini. See oli ka põhjuseks miks Guleb pakkus Lutrellile varjupaika. Talibani komandör, Ahmad Shah , teadis, et haavatud sõdur, keda ta jälitas, pidi läbima Salar Ban küla kui ta mäest alla oli laskunud. Läbi hirmutamise, õnnestus Shahil saada teada millises majas haavatud varjatakse ja nõudis tema üleandmist. Siiski ei saanud ta riskida tulevahetusega, sest Gulebi sugulased ja külaelanikud oleksid tulnud haavatu kaitseks välja ja Shah oli vähemuses. Luttrell viidi uude varjupaika, kus ta viibis kuni päästjate saabumiseni.

Luttrell kirjutas kirja ning palus, et see toimetataks Ameerika baasi Asadabadis. Kuna Gulab oli eelnevalt kohtunud Merejalaväelaste ülemaga, kes asus Nangalamis, palus ta küla teises otsas elanud vanamehel Shinal, viia ise kiri baasi. See nõudis pikemat rännakut mõõda radu Shuryeki orguo Matini, kust ta võttis takso, millega sõitis mööda Pechi teed Nangalami. Gulab andis Shinale 1,000 Afgaani (umbes kakskümmend USD). Kui Shia südaööl Nangalami baasi jõudis kohtus ta baasi ülemaga ja rääkis talle haavatud Ameerika sõdurist oma külas, misjärel andis ta üle Lutrelli kirjutatu kirja.

Marcus Luttrelli vabastamisele järgnenud nädalatal sai Gulab ja tema pere ähvardusi Talibanilt ning nad koliti ümber Asadabadi.^[1]

Lõpptulemus ja tagajärjed

Ahmad Šahh ja tema rühm sai surnud USA sõduritelt suures koguses relvi, laskemoona ja muid materjale, sealhulgas kolm SOPMOD M4 -karbiini, mis olid varustatud 40 mm granaadiheitjatega M203, rikkumatu kõvakettaga sülearvuti, mis sisaldas Kabuli saatkondade kaarte, öövaatlusseadmeid ja snaiprioptikat, lisaks muuhulgas mereväe SEALi luure- ja jälgimisrühma esemeid, esemeid, mida nad saaksid seejärel kasutada Ameerika, koalitsiooni ja Afganistani valitsuse üksuste vastu. Šahhil olid varitsuse ajal kaasas kaks videokaamerat ning As-Sahab Media avaldas video varitsusest ja SEAL-idelt kätte saadud asjadest.

Red Wings II otsingu-, pääste- ja taastamisoperatsioonile kulutati palju ressursse. Selle tulemusena lahkus Ahmad Shah ja tema mehed regioonist ning koondusid Pakistanis uuesti kokku. Järgmistel Red Wings II nädalatel viisid 2/3 suurused maaväeüksused läbi mitmeid patrulle, nagu ka Afganistani Rahvusarmee, armee erioperatsioonide üksuste ja mereväe erioperatsioonide üksuste liikmed. Need "kohaloleku näitamise patrullid" saavutasid koalitsioonivastase üksuste tegevuse katkestamise eesmärgi, kuid kalli hinnaga ning vägede väljaimbumisel said Ahmad Šahh ja tema tugevdatud üksus nädalaid hiljem piirkonda naasta.^[1]

Märkimisväärne rahvusvahelise meedia tähelepanu keskendus varitsusele ja MH-47 tulistamisele. Šahhi rühma suurus kasvas, kui tema ridadesse lisandus täiendavaid võitlejaid. Ameerika ja koalitsiooni vägede tagasitõmbumisega Red Wings II lõpus suutsid Šahh ja tema rühmitus naasta Kunari provintsi ja alustada uuesti rünnakutega.

Mõned päästemissioonist, operatsioonist Red Wings 2, ellujäänud on teatanud posttraumaatilisest stressihäirest.^[5]

Algse missiooni, operatsiooni Punased Tiivad, järg oli operatsioon Vaalapüüdjad, mis viidi ellu 2005 aasta augustis.

Kunm provintsi Ahmad Šahhi rühm neutraliseeriti ja Šahh sai nädalaid hiljem augustis 2005 Vaalapüüdjate operatsiooni käigus raskelt haavata. 2008. aasta aprillis tapeti Šahh Khyber-Pakhtunkhwas tulevahetuses Pakistani politseiga.^[6]

Mälestamine

Sõjalised autasud

14. septembril 2006 autasustati Dietzit ja Axelsonit postuumselt mereväe ristiga "kohkumatu julguse" ja kangelaslikkuse eest. Luttrelli autasustati Valges Majas toimunud tseremoonial ka mereväe ristiga. 2007. aastal autasustati Murphyt lahingu ajal tehtud tegude eest postuumselt aumedaliga.

28. juunil 2008 austati Luttrelli ja välismaal hukkunud sõdurite pereliikmeid San Diego Padresi mängus. Lisaks tõid Ameerika Ühendriikide mereväe langevarjurühm Leap Frogs sisse Ameerika lipu, POW / MIA lipu ja San Diego Padresi lipu. Kohalolijatele pakkusid mängu vaatamiseks üle 25 000 sealse aplausi.^[7]

Mälestusmärgid

W. Stanley Proctor kujundas USA California osariigis Cupertinos asuva Veteranide mälestuspargi jaoks teose "The Guardians", mis mälestab operatsioonis hukkunud SEALe. See on üks esimesi skulptuuridega mälestusmärke Afganistani sõjas teeninud inimestele. See on suur skulptuur kahest mereväe SEAL-ist, kes tapeti Afganistanis 2005. aastal tööülesannete täitmisel (sündmus, mis inspireeris sõjafilmi Lone Survivor (2013)) ja mille pühendas mereväe sekretär Donald Winter 2007. aasta novembris. Skulptuur kujutab Matthew Axelsoni ja James Suhi täies lahinguvarustuses. Proctor pakkus Tallahassee demokraadile arvamust, et see on "minu parim töö siiani". Tänu oma hoolikale pühendumisele inimeste realistlikule kujutamisele oli Proctor Axelsoni perekonna isiklik valik projekti jaoks ja nad tegid selle soovituse komisjonile. ^[8]

Vaidlusalune teave

Osavõtus osalenud Talibani vägede täpse arvu osas on tekkinud teatud konflikt. Luttrelli enda ametlikus järelaktsiooni aruandes, mis esitati ülemustele pärast tema päästmist, hindas ta Talibani vägede suuruseks umbes 20–35. Luttrell väidab oma raamatus, et briifingu ajal öeldi, et tema meeskond viibib piirkonnas umbes 80–200 võitlejat. Esialgse luure hinnangul oli umbes 10–20. Sõjaväe ametlikud meediaaruanded hindasid Talibani vägede suurust samuti umbes 20-ni, samas Michael P. Murphy tsitaadis Medal of Honor viitas merevägi 30–40 vaenlasele. Sama MOH-ga seotud tegevuste kokkuvõttes toob merevägi välja "enam kui 50 koalitsioonivastase rühmituse". Sõjaväeajakirjanik Ed Darack viitab oma raamatus Victory Point: Operations Red Wings and Whalers - Marine Corpsi võitlus vabaduse eest Afganistanis sõjaväeluure aruandele, milles öeldakse, et Talibani vägede tugevus on 8–10, võrreldes 80- 200 mida väidab Luttrell teoses Lone Survivor. Daracki viidatud sõjaväeluure hinnang põhineb luurearuannetest pärinevatel uuringutel, sealhulgas õhust ja pealtnägijatelt läbi viidud lahinguvälja uuringutel, sealhulgas Luttrelli päästmiseks saadetud meestel, samuti Afganistani luure aruannetes.^[9]

Luttrelli raamatus olevat väidet, et leitnant Murphy kaalus ja pani hääletusele SEALi meeskonda sattunud relvastamata tsiviilisikute võimaliku hukkamise, on paljud kritiseerinud ja tagasi lükanud kui väljamõeldist. Army Timesi vanakorrespondendi, mereväe erisõja väejuhatuse pressiesindaja leitnant Steve Ruh teatas Sean Naylori artiklis, et valdkonna juhtimisotsuste langetamisel on "kas nad on ohvitserid või värvatud, lõpuks on vanemal tüübil ülim võim. " Mis puutub hääletamisse, kas hukata relvadeta tsiviilisikud või mitte, siis tunnistas ta: "See on esimene kord, kui ma kuulsin kõigest sellisest hääletusele panemisest. Oma 14-aastase mereväe kogemuse jooksul pole ma kunagi sellist näinud ega kuulnud. "^[10]

Michael Rothfeldi ajalehes Newsday avaldatud 2007. aasta 12. juuni artiklis "Survivori raamat hävitab poja mälu" väidab Michael P. Murphy isa Dan, et leitnant Murphy poleks kunagi kaalunud relvastamata tsiviilisikute hukkamist, rääkimata sellise kaaluka otsuse hääletusele panemisest (relvastatud kohalike väidetav hukkamishääletus). Sõjaväeprotokoll, Ameerika Ühendriikide ja rahvusvaheline sõjaline doktriin ning tegutsemisreeglid keelavad rangelt relvata mittesõjaliste tsiviilisikute kahjustamise, kusjuures üks konkreetsetest tolleaegsetest kehtivatest reeglitest ütleb: "Tsiviilisikud pole sihtmärgid!"^[11]

Viited

1. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega :0 on ilma tekstita.
2. MacMannis, Colonel Andrew (USMC) and Scott, Major Robert (USMC), Operation Red Wings: A Joint Failure in Unity of Command, Pages 14–20, Marine Corps Association / Marine Corps Gazette
3. Scavetta, Rick, Operation Celtics, Defense.gov, retrieved 2012-02-06
4. Darack, Ed, Operation Red Wings, Operation Whalers, and the book VICTORY POINT in which they are comprehensively documented, Darack.com, retrieved 2011-06-13
5. Jeanette Steele (2 February 2013). "Heaing a Broken Life". San Diego Union Tribune. Archived from the original on 2013-12-14. Retrieved 4 February 2013.
6. Jeanette Steele (2 February 2013). "Heaing a Broken Life". San Diego Union Tribune
7. Families of American Military, Inc. (FamOnline.org). June 30, 2008
8. Military Movies & News. May 12, 2010. Retrieved September 6, 2014
9. C, Eric, On Violence: He Got the Title Wrong? And 6 More Mistakes from Luttrell's "Lone Survivor", OnViolence.com, retrieved 2012-02-06
10. Naylor, Sean D. (June 18, 2007). "Surviving SEAL tells story of deadly mission". Army Times.
11. Darack, Ed (May 2010). "Operation Red Wings Misinformation". darack.com. Retrieved 2012-02-07.