Opéra Bastille

Opéra Bastille
	Opéra de Paris
Üldandmed
Asukoht	Prantsusmaa; Pariis
Ehituse algus	1984
Ehituse lõpp	1990
Avamine	1989
Maksumus	2,8 miljardit Prantsuse franki
Aadress	Place de la Bastille; 75012 Pariis
Omanik	Pariisi Rahvusooper
Koordinaadid	48° 51′ 7″ N, 2° 22′ 14″ E
Projekt ja ehitus
Arhitekt	Carlos Ott

Opéra Bastille (prantsuse keeles ametlikult Opéra national de Paris) on tänapäevane teatrihoone Pariisi XII linnaosas aadressil Place de la Bastille. Põhjas on teatrihoone peasissepääs Bastille' väljaku poole, millel on Colonne de Juillet.

Koos Opéra Garnier'ga on see üks kahest etenduskohast, mis moodustavad Pariisi avalik-õigusliku institutsiooni, mille ülesanne on kõrge kunstilise kvaliteediga lüüriliste muusikateoste või balletilavastuste esitamine.

Uue ooperimaja idee

Idee vajadusest rajada Pariisi uus, laiale publikule mõeldud ooperimaja käisid 1968. aastal välja helilooja Pierre Boulez, koreograaf Maurice Béjart ja teatrijuht Jean Vilar. Tollast Euroopa üht eliitooperiteatrit, Pariisi Opéra Garnier'd, peeti liiga vähe publikut mahutavaks ja tehniliselt mahajäänuks. Prantsusmaa vajas „moodsat ja populaarset" ooperimaja, kinnitasid idee autorid. Mõte meeldis kultuuriminister Jack Langile, kes tegi vastava ettepaneku tollasele Prantsusmaa presidendile François Mitterrandile. President asus 1982. aastal selle idee teostamist läbi suruma. Loodi vastav avalik asutus Établissement Public Opéra-Bastille (EPOB). Uus ooperimaja otsustati rajada Pariisi endise vihatud Bastille' vangla piirkonda. See oli ja on suhteliselt töölisklassi piirkond. Töölisklass ja lihtinimesed kutsusid teatavasti esile Prantsuse revolutsiooni. Bastille' väljak oli olnud jätkuvalt traditsiooniline meeleavalduste algus- või lõpp-punkt.

Projekteerimine ja ehitamine

Ooperimaja projekti saamiseks korraldati 1983. aastal rahvusvaheline konkurss. Sellest võttis osa 1700 arhitektuuribürood kogu maailmast ning lõpuks laekus 756 tööd. Võistluse võitis rahvusvaheliselt vähetuntud Uruguay päritolu Kanada arhitekt Carlos Ott. Ehitamist alustati 1984. aastal 1859. aastal avatud ja 1969. aastal suletud Bastille' raudteejaama lammutamisega. 1986. aastal kaalus Jacques Chiraci parempoolne valitsus projekti katkijätmist, kuid siiski leiti, et juba tehtud kulutuste tõttu pole see otstarbekas. President Mitterrand oli kogu ehitusprotsessis isiklikult kaasatud.^[viide?] Omavaheliste erimeelsuste silumiseks andis ehitust juhtiv toimkond Mitterrandile otsustada, mis värvi tulevad istmed. President valis musta värvi.

Avamine

President François Mitterrand avas vastvalminud teatrihoone 13. juulil 1989, mis oli Bastille’ vanglakindluse vallutamise ja lammutamise 200. aastapäev. Avamiseks korraldati suur galakontsert Bob Wilsoni lavastatud ja Georges Prêtre dirigeeritud etendusega "La Nuit avant le jour" („Öö enne päeva”). Esinesid tunnustatud ooperilauljad Teresa Berganza ja Plácido Domingo. Etendusel osales üle kolmekümne riigipea või valitsusjuhi, sealhulgas Ameerika Ühendriikide president George W. Bush, Briti peaminister Margaret Thatcher, Kanadala peaminister Brian Mulroney ja India peaminister Rajiv Gandhi. Järgmisel päeval anti seal Pariisi Opéra traditsiooniline Bastille' päeva tasuta kontsert. Regulaarsed etendused algasid alles 17. märts 1990 Berliozi ooperi "Les Troyens" esitamisega. Ooperite kõrval hakati uues teatrimajas andma ka balletietendusi ja korraldama sümfooniakontserte. Kuulub Opéra filiaalina Pariisi uue ooperikeskuse L’opéra national de Paris koosseisu. 1993. aastal EPOB likvideeriti. Järgmisel aastal sai teatrist tööstusliku ja kaubandusliku iseloomuga avalik-õiguslik asutus (Établissement public de caractère industriel et commercial, EPIC).

Teatrihoone

Teatrit propageeriti esialgu kui ooperiteatrit rahvale ning üritati hoida piletihinnad suhteliselt madalal (90–110 USA dollarit). Kuid peagi sellest loobuti ning tegemist on nüüd Prantsusmaa eliitteatriga. Teater on varustatud väga kõrgetasemelise lavatehnikaga. Seal on lisaks suurele saalile (2703 kohta, 1450 loožiboksi, kaks rõdu) veel kaks saali: Amphithéâtre (700 kohta) ja Studio (237 kohta). On ka Salle Gounod, mida kasutatakse proovisaalina. Peasaali kõrgus on 20 meetrit ja laius 40 meetrit. Viimistlusmaterjalidena on kasutatud sinist graniiti Bretagne'ist ja pirnipuitu Hiinast. Saali lagi on klaasist ja laseb valgust läbi. Orkestriruum mahutab kuni 130 muusikut. Seda saab ka katta. Lava on üks moodsamaid maailmas. See on 45 meetrit kõrge, 30 meetrit lai ja 25 meetrit sügav. Lavatagune ala võtab enda alla tohutu ala (5000 m²), mis on kuus korda suurem kui lava ise.

Teatri akustika on saanud tugeva kriitika osaliseks, sest ei vasta parimate ooperimajade tasemele. Mitte kõik ooperikülastajad ei kuule etendust ühtviisi kvaliteetselt, mistõttu on võetud kasutusele helivõimendussüsteem, mida on samuti kritiseeritud, sest kriitikute arvates kaotab nii inimhääl ühe osa oma naturaalsusest.

Oma suuruse tõttu nimetatakse peasaali (mida kutsutakse auditooriumiks) sageli „laevaks“. See on projekteeritud areeni vormis. Saali tagaosas on kaks tohutut rõdu, mille külgedel on mõned kitsad rõdud. Kõikidelt Opéra Bastille' kohtadelt on lavale piiramatult hea vaade nagu ka etenduste teksti subtiitrite ekraan. 2005. aastal rajati areeni tagaossa kaks väikest seisukohtade ruumi, kuhu müüakse viieeuroseid pileteid ainult õhtuse etenduse eel. Pole olemas ei „kuninglikku" ega „presidendi" looži. Selle asemel peetakse presidendikohaks üht areeni tavapärastest kohtadest VIP-real, milleks on 15 rida vahetult pärast keskkäiku. Teadaolevalt mitte kõik Prantsusmaa presidendid pole alates 1989. aastast olnud innukad ooperikülastajad.

Bastille' ooperiteatri argipäev

Aastatel 1987–1989 oli teatri muusikajuht tollane Orchestre de Paris' muusikajuht Daniel Barenboim, kuid lahkus sellest ametist põhjusel, et ei soostunud juhtkonna ettepanekuga vähendada tema palka poole võrra. Tema järglaseks sai 1989–1994. aastal Lõuna-Korea dirigent ja pianist Myung-Whun Chung, kuid peagi otsustati, et üldist muusikajuhti ametisse ei nimetatagi. Eri lavastusi dirigeerivad rahvusvaheliselt nimekad dirigendid. Esialgu ei leidnud teater rahaliste, tehniliste ega ka poliitiliste probleemide tõttu kõige ratsionaalsemat kasutamist, kuid alates 1999. aastast on uus teatrimaja kujunenud Pariisi tähtsaimaks ooperietenduste keskuseks. Esitatakse maailma ooperiliteratuuri tippteoseid. Etendustes esinevad maailma juhtivad ooperilauljad ja dirigeerivad tunnustatud ooperidirigendid. Hooaeg kestab septembri teisest nädalast juuli keskpaigani. Suures saalis antakse aastas 250 etendust ning jooksvas repertuaaris on ligi 20 ooperit. Ühte ooperit mängitakse mõne nädala jooksul 6–12 korda.

Allikad

Thierry Beauvert. Opera Houses of the World. New York, 1995
Opéra Bastille' koduleht (operadeparis.fr)
Tiit Made. Ooperimaailm, II köide, Tallinn, 2012

Välislingid

Koduleht