Ostinaato

Ostinaato (ladinakeelsest sõnast obstinatus, itaalia keeles ostinato, kaljukindel, vääramatu, kangekaelne, visa, jonnakas) on muusikalise objekti omadus korduda muutumatult. Muutumatult võib korduda näiteks motiiv, rütm, akordijärgnevus vms.

Ostinaato bassi ehk basso ostinato puhul kordub meloodia bassis.

Ostinaato meloodia pikkus võib olla kahest noodist pika fraasini.

Ostinato jõudis lääne muusikasse 13. sajandil^[1].

Termin

Ostinaatot kui nähtust on kirjeldanud juba Zarlino aastal 1558 traktaadis "Le istituzioni harmoniche", kasutades selleks sõna pertinacie.

Sõna ostinato esineb omadussõnana muusikalises kontekstis esimest korda 1687. aastal ilmunud Berardi traktaadis "Documenti armonici". Seal leidub väljend 'ostinaato kontrapunkt' (contrapunto ostinato).

Brossard'i (1703), Waltheri (1732) ja Jean-Jacques Rousseau (1768) muusikaleksikonides on contrapunto ostinato tähenduses sünonüümidena kasutusel terminid contrapunto perfidiato ja contrapunto obligato.

Sõna nimisõnaline vorm ilma "ostinaatset" (obstinate) elementi täpsemalt määratlemata, on suhteliselt uus. Hermann Mendel kasutas seda oma Muusikalises konversatsioonileksikonis (Musikalisches Conversations-Lexicon) aastal 1877 ning seda mõisteti pikka aega isegi mitmetes 20. sajandi muusikaleksikonides kui lühendit terminist basso ostinato.

Ostinaato näiteid klassikalises muusikas

Tuntud on näiteks generaalbassi osa Johann Pachelbeli teoses "Kaanon D-duuris" ja militaarne 5/4 rütm Gustav Holsti orkestrisüidi "Planeedid" palas "Marss". Samuti saab näiteks tuua ostinato Wolfgang Amadeus Mozarti teose "Reekviem" osas "Confutatis". Gioachino Rossini avamängudes kasutatakse crescendo'des ostinato't sageli. Muud märkimisväärsed näited: Gustav Holsti "St. Paul's Suite" teine osa (kus teise hääle viiulid mängivad divisi korduvat kaheksast noodist koosnevat meloodiat), rütmimuster Raveli "Boléros", Chopini teose "Berceuse" harmooniline muster.

Ostinaato näiteid popmuusikas

Väga tuntud ostinaato näide on John Williamsi filmimuusika filmile "Lõuad" (Jaws, 1975). Selles kasutati kahte madalat nooti, mida korratakse erinevates tempodes, väljendamaks tapjahai erinevaid tegevusi. See kahe noodi ostinaatoga teema on üks tuntumaid filmimuusikas.

Danny Elfmani loodud teema filmile "Mehed mustas" (Men in Black, 1997), mis põhineb Patrice Rusheni laulul "Forget Me Nots", on ostinaato basskitarril. Akira Ifukube kasutab oma helitöödes filmile "Gojira" ning teistele Jaapani ulmefilmidele ostinaatot ohtralt. Ostinaatot kuuleb ka Broadway muusikali "Rent" loo "Seasons of Love" alguses.

ABBA loos "Take a Chance on Me" korratakse taustal fraasi "take a chance, take a chance, take a, take a chan-chance".

Ameerika progressiivse metali bänd "Symphony X" kasutab sageli meloodiat ostinaatona, liigutades meloodiat bassihääles. Ka progressiivse metali bänd Dream Theater esitab harmoniseeritud kitarri ja klahvpilli ostinaatot sellistes lugudes nagu "Learning to Live" ja "In the Name of God".

Led Zeppelini loos "Immigrant Song" kuuleb kogu pala jooksul bassil ja kitarril ostinaatot.

Ostinaato näiteid džässmuusikas

Sisuliselt märgib ostinaatot džässis ingliskeelne termin vamp, mis tähendab lihtsalt muusikalise kujundi või saatepartii kordamist. Saatepartii vamp võimaldab esitajal luua harmoonilise raamistiku, mille najal improviseerida. Sageli kasutatakse seda hoovõtulauana improvisatsioonile.

Klassikalisi džässinäiteid on muuhulgas palad "A Night in Tunisia", "Take Five", "A Love Supreme", "Maiden Voyage", "Cantaloupe Island"^[2] ja "Chameleon".

Viited

1. http://www.britannica.com/EBchecked/topic/434398/ostinato Ostinato
2. Rawlins, Robert (2005). Jazzology: The Encyclopedia of Jazz Theory for All Musicians, lk.132-133. ISBN 0-634-08678-2.