Ottone Orseolo
Ottone Orseolo (ka Otto Orseolo, Urseolo; u 992 – 1032) oli Veneetsia doodž aastast 1008 kuni aastani 1026. Ta oli doodž Pietro II Orseolo ja Maria Candiano kolmas poeg. Otto sai doodžiks, kui ta oli 16 aastat vana. Ta oli noorim doodž Veneetsia ajaloos.[1]
Varajane elu
[muuda | muuda lähteteksti]Kui keiser Otto III ajutisel Veronas viibis, andis ta Verona margi aladel Veneetsia vabariigile palju privileege. Lisaks palus ta doodž Pietrol saata oma kolmas poeg Veronasse; seal täitis keiser leeritamisel ta toetaja rolli.[2] Keisri auks anti Pietrole ka nimi Otto. Aastal 1004 rändas Pietro Otto oma vanima poja ja kaasdoodži Giovanniga Konstantinoopolisse, kus Giovanni abiellus Bütsantsi keisri Basileios II lähisugulase Maria Argyra'ga ja kus Otto sai mitu aunimetust.[3]
Peale Giovanni ootamatut surma aastal 1006 tegi Pietro Ottost oma kaasdoodži. Ta koostas testamendi, millega ta andis suurema osa oma rikkusest vaestele ja kirikule ning lahkus kloostrisse, jättes Otto riiki valitsema. Kui Pietro aastal 1008 suri, jättis ta noore 16-aastase Otto riigi ainsaks doodžiks.[4] Varsti peale oma isa surma abiellus Otto aastal 1009 Ungari suurvürsti Géza ning Adelaide tütrega, kelle nimi oli kas Grimelda või Gizella (sündis 989–992, suri 1026).[5] Kuna Diakon Giovanni kirjutatud kroonika Chronicon Venetum lõppeb Otto valitsemisajal, on oluline tugineda hilisematele kroonikatele.[4] Krooniku (ja doodži) Andrea Dandolo, kes kirjutas oma read 14. sajandi alguses, järgi oli Otto:
„Usult katoliiklane, puhtuses rahulik, õigluses tugev, usus väljapaistev, oma eluviisilt väärikas, jõukuse ja valduste poolest õnnistatud ja vooruse kõigi vormidega nii täidetud, et teda peeti üleüldiselt oma isa ja vanaisa kõige sobivamaks järglaseks.[4]“
Valitsemine ja ametist kõrvaldamine (1008–1026)
[muuda | muuda lähteteksti]Suurt osa Otto valitsemisajast saatsid skandaalid, kuna ta rakendas selgelt onupojapoliitikat, kindlustades mitmele oma sugulasele võimupositsiooni. Aastal 1017 suri Grado patriarh Vitale Candiano ja Otto määras vabasse patriarhaati ametisse oma vanema venna Orso Orseolo (Pietro teise poja), kes oli juba Torcello piiskop.[6] Seejärel aga täitis ta vabaks jäänud Torcello ametikoha nii, et määras sinna oma noorema venna Vitale. Need teod maksid talle küll rahva toetuse, kuid veel ei nõutud meelepahaga tema ametist kõrvaldamist. Kui aga Otto ütles üles Aquileia patriarhi Poppo ametikoha, õhutas see veneetslasi Ottot ja Grado patriarhi Veneetsiast välja saatma; vahemikus 1022 kuni 1023 varjasid nad end Istrias. Kuid samal aastal hiljem rüüstas Poppo Grado patriarhi palee ja kiriku ning veneetslased kutsusid Otto ning Orso tagasi.[6]
Aastal 1024 kinnitas paavst Johannes XIX Orso õigust Grado ametikohta hoida ja kinnitas tema patriarhitooli õigusi vis-à-vis Aquileia omaga. Ent Otto jätkas kirikuametite määramist nii enda kui ka oma perekonna hüvanguks ja Orseolo perekonna vaenlased Veneetsias asusid (koos rahva toetusega) teda aastal 1026 ametist kõrvaldama. Otto arreteeriti, tema habe aeti maha ja ta pagendati Konstantinoopolisse.[7] Seal võttis teda hästi vastu tema vennanaise onu Konstantinos VIII, kes tühistas eelnevalt Pietro II valitsemisajal Veneetsia vabariigile antud kaubanduslikud privileegid. Otto aga ei olnud asjatult loonud häid suhteid Euroopa keisritega: sarnaselt Bütsantsile tühistas Veneetsia privileegid vastusena Otto ametist kõrvaldamisele ka Saksa-Rooma keiser Konrad II. Tema äi Horvaatia kuningas Stjepan I ründas Otto poja Pietro initsiatiivil Dalmaatsia rannikulinnasid, vallutades neist mitmed Veneetsialt.[7]
Surm eksiilis (1032)
[muuda | muuda lähteteksti]Vahepeal oli veneetslastel saanud küllalt Otto järel doodžiks saanud Pietro Barbolano'st ja nad kõrvaldasid aastal 1032 ka tema ametist. Otto vend Vitale, kes oli jätkuvalt ametis Torcellos, suundus Konstantinoopolisse, et püüda veenda oma venda uuesti doodži troonile asuma; sellal võttis valitsemise ajutiselt enda kätte Otto vend Orso Gradost.[7] Vitale jõudis Bütsantsi pealinna kui Otto oli hinge vaakumas ja Otto jõudis enne Veneetsiasse naasmist surra. Kohe kui uudised Veneetsiasse jõudsid, loobus Orso oma ajutisest võimust kui tema sugulane Domenico (Norwich kasutab tema kohta väljendit "suguvõsa hämar võsu" ja McClellan'i järgi oli ta Otto noorem vend) proovis trooni enda kätte võtta.[7][8] Ent see Domenicol ei õnnestunud ja veneetslased pöördusid Domenico Flabanico poole, kes oli doodž aastatel 1032 kuni 1043.
Otto poeg Pietro valitses hiljem Ungari kuningana. Ottol oli ka kaks tütart: Frozza Orseolo, kes abiellus Idamargi markkrahvi Albrechtiga, ja Felicia Orseolo, kes abiellus Nicolo Bembo'ga. Viimaste tütar Elena Bembo abiellus Zuane Michiel'iga, kes oli 33. doodži Vital I Michele ja Felicia Elena Cornaro poeg, ning nende poeg oli Veneetsia 35. doodž Domenico Michele.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandust
[muuda | muuda lähteteksti]- Hazlitt, W. Carew. "The Venetian Republic: Its Rise, its Growth, and its Fall. A.D. 409–1797". London: Adam and Charles Black. 1915.
- McClellan, George B. "The Oligarchy of Venice". Boston and New York: Houghton, Mifflin and Company. 1904.
- Norwich, John Julius. "A History of Venice". New York: Alfred A. Knopf. 1982.
- Staley, Edgcumbe. "The Dogaressas of Venice (The Wives of the Doges)". London: T. W. Laurie. 1910.