Põletusmatus

Põletusmatus Indoneesias 2005. aastal

Põletusmatus on matus, mille korral maetakse põletatult. Matust, mille korral surnu maetakse põletamata, nimetatakse laibamatuseks.

Maa-alune põletusmatus tähendab matmisviisi, mille puhul põletatud surnu säilmed asetati maasse kaevatud auku või lohku ning kaeti mulla või kividega.[1]

Baltimaades on surnute põletatult matmine teada keskmisest pronksiajast, Eestis I aastatuhande pKr aegu.[2] Vanim Eestist leitud põletusmatus asus Tõugu külas kivikirstkalmes IIA ja on dateeritud ajavahemikku 1260–1025 eKr.[3] Eestis maeti mõnes kohas põletatult veel 16. sajandil.[2]

On arvatud, et surnute põletamine rajanes usule tule puhastavasse jõusse ning tule ja päikese ühisesse algesse. Põletamisega püüti surnu hinge kehast vabastada ja likvideerida surnule omistatud negatiivset jõudu.[4]

Seaduslikkus ja keskkonnamõju

[muuda | muuda lähteteksti]

Vabaõhu põletusmatused on tänapäeval Läänemaades haruldased ja mõnedes riikides ka keelatud.[5]

Eestis pole põletusmatus seadusega selgelt reguleeritud, kuna kalmistuseadus seda ei puuduta, ennekõike tuleb arvestada sanitaar- ja keskkonnanõuetega.[6]

Chakrabarty RK, et al. uurisid Lõuna-Aasias põletusmatuste keskkonnamõju ("Funeral pyres in South Asia: Brown carbon aerosol emissions and climate impacts") ning leidsid, et põletustes eralduv orgaaniline süsinikdioksiid põhjustas 40% päiksekiirgust varjavat õhureostust, igal aastal ligi 92 Gg.[7]

Traditsiooniline hindu tuleriit põleb ligi kuus tundi ja vajab selleks 500–600 kilogrammi puitu, et laip täielikult ära põletada.[8] Igal aastal põletatakse Indias laipade kremeerimiseks 50–60 miljonit puud, mille tagajärjel pääseb atmosfääri ligi 8 miljonit tonni kasvuhoonegaase.[8] Keskkonda kahjustavad metsade häving, õhureostus ja suured kogused tuhka, mida heidetakse jõgedesse ning suurendatakse sellega nende toksilisust.[9]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis arheo.ut.ee. Lk 202.
  2. ↑ 2,0 2,1 Eesti entsüklopeedia. 7. köide: NÕUK–RAH. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994, lk 574.
  3. ↑ [1]
  4. ↑ Liivimaa vanem riimkroonika. 2003. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe. Lk 215
  5. ↑ "The question: Why are funeral pyres illegal? | The Guardian | guardian.co.uk". www.theguardian.com. Vaadatud 8. novembril 2023.
  6. ↑ ERR, Taavi Eilat | (8. november 2023). ""Pealtnägija": lähedase surnukeha ise põletamine on hall ala". ERR. Vaadatud 8. novembril 2023.
  7. ↑ Chakrabarty, Rajan K.; Pervez, Shamsh; Chow, Judith C.; Watson, John G.; Dewangan, Shippi; Robles, Jerome; Tian, Guoxun (14. jaanuar 2014). "Funeral Pyres in South Asia: Brown Carbon Aerosol Emissions and Climate Impacts". Environmental Science & Technology Letters. 1 (1): 44–48. DOI:10.1021/ez4000669.
  8. ↑ 8,0 8,1 Kermeliotis, Teo (17. september 2011). "India's burning issue with emissions from Hindu funeral pyres". CNN. Vaadatud 4. juulil 2013.
  9. ↑ Nirmala George (17. november 2015). "India court orders action on crematorium near Taj Mahal". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. november 2015. Vaadatud 19. novembril 2015.