PP-19 Bizon | |
---|---|
| |
Tüüp | Püstolkuulipilduja |
Päritoluriik | Venemaa |
Teenistusajalugu | |
Teenistuses | 1996– |
Kasutajad | Loend |
Sõjad |
Dagestani sõda Teine Tšetšeenia sõda Gruusia sõda |
Tootmise ajalugu | |
Konstruktor | Viktor Kalašnikov jt |
Konstrueeritud | 1993–1995 |
Tootja | Ižveski relvatehas |
Tootmises | 1996– |
Tehnilised andmed | |
Kaal | 2,1 kg |
Pikkus |
660–690 mm (kaba lahti) 425–460 mm (kaba kinni) |
Toru pikkus | 195–230 mm |
| |
Padrun |
9×18 mm Makarov 9×19 mm Parabellum .380 ACP 7.62×25 mm Tokarev |
Tööpõhimõte | Tagasipahvakuga, kinnise lukuga |
Laskekiirus | 650–700 lasku/min |
Laskemoona algkiirus | 320–380 m/s |
Tõhus laskeulatus | 100–200 m |
Söötur | 53- või 64-lasuline heelikssalv |
PP-19 Bizon (vene keeles Пистолет Пулемет Бизон Pistolet Pulemjot Bizon 'püstolkuulipilduja Piison') on Vene püstolkuulipilduja. Selle arendas 1993. aastal moonale 9×18 mm Makarov välja Ižveski relvatehase töögrupp, mida juhtis Viktor Kalašnikov (Kalašnikovi automaadi leiutaja Mihhail Kalašnikovi poeg).[1][2] Rühma kuulus muuhulgas ka Aleksei Dragunov (Dragunovi snaiperrelva leiutaja Jevgeni Dragunovi poeg).[2][3]
Bizon konstrueeriti Venemaa siseministeeriumi nõudel ning see on peamiselt mõeldud terrorismivastase võitluse ja korrakaitseüksustele, mis vajavad lähivõitluses kiiret ja täpset relva. Prototüüpe katsetati 1995. aastal Erivarustuse Uuringute Instituudis ning kuna see oli mitme variandi seast parim, võeti Bizon 28. detsembril 1996 teenistusse.
Bizonid väljastati justiitsministeeriumi ja FSB reageerimisüksustele. Relva kasutati näiteks operatsioonides Põhja-Kaukaasia (Tšetšeenia ja Dagestani) separatistide vastu. Tänapäevaks on Bizonid suures osas asendatud PP-19 Vitjazidega, mis on Bizoni põhjal konstrueeritud. Põhiliseks murekohaks oli heelikssalve vähene töökindlus.