Pajupill
Pajupill on pajukoorest valmistatud ja sõrmeavadeta või 3–4 sõrmeavaga karjasepill.[1]
Pajupill on tuntumaid vilepille, mis on peamiselt lastepillina tänini kasutatav. Pajupill tehti kevadel mähiajal, kui puudel oli koor lahti, siledast sõrmejämedusest pajuoksast.[2] Puhumisotsast 2–3 cm kaugusele lõigati sisse hammas(sälk), oksa koor klopiti lahti ning keerati pealt ära. Huulikuks mõeldud otsale tehti viltu lõige ning see suleti väljakeeratud puust tehtud puupulgaga, millel pealmine kumerus oli ära lõigatud, nii et tekkis väike pilu. Pilusse puhudes tekkis heli. Teise otsa pandi punn, mis oli mõnikord liikuv ja sellega sai muuta heli kõrgust.[3]
"Pajupill" on ka Juhan Jaigi lastejuttude kogumiku pealkiri.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Pajupill Eesti Entsüklopeedia
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 355
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 240
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti rahvapillid ja rahvatantsud, Herbert Tampere. Tallinn, Eesti Raamat, 1975.
- Pajupill puhkma..., Igor Tõnurist. Maakodu 1998,5.