Pak 38

5cm Pak 38 (saksa k. 5 cm Panzerabwehrkanone 38) oli kasutusel Wehrmachti standardtankitõrjekahurina.

Sellega olid relvastatud peamiselt jalaväeüksuste tankitõrjedivisjonid (Abteilung) ja üksikud tankitõrjekompaniid.

Kogemused 3,7cm Pak 35/36-ga Hispaania kodusõja lõpus esitasid 1938. aastaks nõudmise uue, tugevama, 50 mm kaliibriga tankitõrjekahuri väljatöötamiseks. Alates 1939. aastast valmistatud Pak 38 paistis silma järgmiste uuenduste poolest: suudmepiduri olemasolu vähendas tagasilöögijõudu lafetile, andes võimaluse uue konstruktsiooniga haarlafeti kaalu vähendamiseks, kahekordne lafeti kaitsekilp ja täiskummirattad torsoonvedrustusega.

Esimesed uued relvad jõudsid väeosadesse 1940. aastal. Saksa-Nõukogude sõja alguseks 1941. aastal oli kasutusel 1047 seda tüüpi kahurit. Esmalt paigutati Pak 38-d tankitõrjeüksustes kokku vanemate Pak 35/36´tega. Tankitõrjemürsuga PzGr 40, mis sisaldas volframsüdamikku, oli võimalik edukalt võidelda ka tankidega T-34. 1943. aastal kasutusele võetud kumulatiivlaenguga mürsk Stielgranate 42 läbistas juba 180 mm soomust, kuid oli väga väikese efektiivse laskekaugusega (u 100 m). Kahuri veoks kasutati põhiliselt kergeid poolroomikvedukeid SdKfz 10 või SdKfz 11, aga ka (maastiku-) veo- või sõiduautosid. Kahurit oli kerge ka käsitsi liigutada. Kokku toodeti aastatel 1939–1943 seda 9568 eksemplari.

Pak 38 ei olnud aga piisavaks vastuseks Vene rasketankidele ega 76,2 mm kahurile ZIS-3. Sõja jooksul asendati 5 cm Pak 38 järk-järgult 7,5cm Pak 40-ga, kuid oli sellegipoolest aktiivselt kasutusel sõja lõpuni.