Paralleelimport on originaalkaupade (võltsimata kaupade) import ühest riigist teise ilma intellektuaalomandi omaniku loata. Paralleelimporti nimetatakse ka halliks impordiks, sellega on seotud mitmed probleemid rahvusvahelises kaubanduses, autori- ja patendiõiguses.
Kairi Kurisoo hinnangul "on paralleelimport üks vastuolulisemaid nähtusi rahvusvahelises kaubanduses", kuna see on "konflikt üldise vabakaubanduse ning kaubamärgiomaniku ainuõiguste vahel".[1]
Paralleelimport on levinud näiteks tarkvara, muusika, trükitekstide ja elektroonikatoodete puhul. Sellel on mitmesuguseid põhjusi:
Eri riikides on paralleelimpordi küsimused lahendatud erinevalt. Paralleelimporti ei keela otseselt ei Berni konventsioon ega ka Pariisi konventsioon. Saksamaa föderaalne ülemkohus leiab, et kuna patendiomaniku õigus kaupa kontrollida kaotab kehtivuse esimese ostutehingu käigus, ei ole patendiomanikul õigusi paralleelimporditud kauba suhtes. Euroopa Liit on kinnitanud, et liikmesriikide vahel liikuva kauba puhul on selline õiguslik tõlgendus lubatud, kuid mitte väljaspool Euroopa Liitu. "Euroopa Kohus on oluliselt kärpinud intellektuaalse omandi omanike tiibu, võimendades hinnakonkurentsi paralleelse kaupade impordi kaudu teistest liikmesriikidest," on olukord iseloomustanud jurist Carri Ginter[3].
Euroopa Liidu majanduses on paralleelimpordil oluline roll, kuna see on üks mehhanisme, mis ühtlustab kaupade hindu ja kättesaadavust liidu liikmesriikides, tagades Euroopa Liidu ühisturu toimimise[4].
Võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA artikkel 23.2 kohustab lepinguga liitunud riike "kehtestama kriminaalprotseduurid ja -karistused" juhtudeks, kui keegi impordib või kasutab kaupu kaubanduslikus ulatuses, rikkudes sellega kaubamärgi omaniku õigusi. Selle alusel hakkavad riigid ka paralleelimporti reguleerivaid seadusi omavahel harmoneerima.[5]