Paul Lincke

Paul Lincke mälestuseks välja antud postmark

Carl Emil Paul Lincke (7. november 1866 Berliin – 3. september 1946 Clausthal-Zellerfeld) oli saksa revüü- ja operetihelilooja ja dirigent. Ehkki ta ei saavutanud laialdast rahvusvahelist tuntust, on teda tituleeritud Berliini operetikoolkonna isaks. Komponeeris 33 operetti, ühevaatuselist posse't ja Singspiel'i.

Õpingud

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa August Lincke oli Berliini linnavalitsuse magistraat. Kolme lapse ema Emilie oli kodune. Isa mängis viiulit Berliini väikestes orkestrites, kuid suri, kui Paul oli viieaastane. Kui poeg oli keskkooli lõpetanud, saatis ema ta Wittenbergesse linnaorkestri fagotimängija Rudolf Kleinowi juurde metsasarve, fagotti ja löökpille õppima. Ühtlasi omandas poeg seal ka klaveri- ja viiulimängu oskused. Talle pakuti küll kohta sõjaväeorkestris, kuid ta eelistas minna 18-aastaselt tööle fagotimängijana Berliini Central Theateri orkestrisse, mida juhatas Adolf Ernst. Pärast aastast töötamist selles orkestris sai koha vastloodud Berliini Ostend-Theateri orkestris. Seal avanes tal aeg-ajalt võimalus ka orkestrit juhatada.

Tihedamad kokkupuuted statsionaarse lavamuusikaga tekkisid Linckel siis, kui ta saanud töötada mitmes operette ette kandvas teatris, näiteks Königsstädtischen Theater ja Belle-Alliance-Theater, samuti Parodie-Theater. Ta juhatas seal orkestreid ning komponeeris laulunumbreid populaarsetele artistidele.

Aastatel 1893-1897 oli ta Berliini Apollo-Variété-Theateri dirigent ning juhatas seal kokku üle 600 etenduse. Komponeeris seal oma esimese lavaloona posse "Die Spreeamazone" ("Spree amatsoon") ning tähelepanu äratanud ühevaatuselise revüüliku "Venus auf Erden" ("Veenus maa peal"). Palju energiat kulus tal teiste heliloojate tükkidele lisalugude komponeerimisele. Aastatel 1897–1899 töötas ta Pariisi kabaree Folies Bergère dirigendina.

Paul Lincke hauakivi Hahnenklee kalmistul

Karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed operetid olid tagasihoidliku menuga. Läbimurdeks kujunes 1899 Apollo-Theateris esietendunud revüüoperett "Frau Luna" ("Proua Luna"). 1922. aastal lisati sellesse operetti helilooja nõusolekul tema populaarne marss "Berliner Luft" ("Berliini õhk"), mis algselt kuulus 1904 komponeeritud kahevaatuselise burleski "Berliner Luft" koosseisu ja oli kujunenud Berliini tunnusmeloodiaks. "Frau Luna" tähistabki Berliini operetikoolkonna kujunemise algust ning püsib saksakeelses kultuuriruumis lavadel tänaseni. Selle opereti baasil valmis režissöör Theo Lingenil 1941. aastal suurejooneline film.

1899. aastal asutas oma muusikakirjastuse Apollo-Musikverlag. Komponeeris jätkuvalt ja arvukalt lööklaule. Tänu oma operettidele, aga eriti populaarsele "Berliner Lufti" marsile oli 20. sajandi esimese kümnendi lõpuks sama tähtis isik Berliinis (tema auks on nimetatud üks Berliini tänav), nagu Jacques Offenbach oli Pariisis või Johann Strauss Viinis.

1908. aastal sai Metropol-Theateri kapellmeistri ja helilooja koha. Selle teatri revüüprogrammid ja operetilavastused olid Berliini suurimaks tõmbenumbriks. Helilooja eluajal said veel nimetamisväärset tähelepanu operetid "Im Reiche des Indra" ("Indra riigis") ja "Lysistrata". Eestis tema operette lavastatud ei ole.

Anna Müller-Lincke

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema üldrahvalik populaarsus sobis 1933. aastal võimule tulnud natsidele. 1937. aastal sai ta neilt 75. sünnipäevaks hõbedase aumedali (Silberne Ehrenplakette), 1941 nimetati ta Berliini vabahärraks ja 1942 anti talle muusikaprofessori ametinimetus.

Tema auks on Hahnenklees nimetatud väljak (Paul-Lincke-Platz).

Mängides 1885. aastal Ostend Theateri orkestris fagotti, armus Lincke teatri 16-aastasesse subretti Anna Müllerisse, kellega abiellus aasta hiljem. See abielu kestis 1901. aasta abielulahutuseni. Annast sai aga Anna Müller-Lincke nime all üks Berliini meelelahutuslavade juhtivaid tähti. Samal aastal tutvus Lincke Friedrich-Wilhelmstädtischen Theateri noorukese näitlejaga, kelle lavanimi oli Ellen Sousa. Lincke armus, kuid neiu oli tõrjuv. Vastuseis taandus, kui talle pakuti osa "Frau Luna" uues lavastuses. Kuid Ellen jäi peagi rasedaks ja sündis poeg. Lincke nõudis, et naine loobuks lavategevusest. See ei sobinud. Kolm kuud pärast poja sündi oli noor ema laval tagasi. Nad küll abiellusid, kuid mõne aja pärast lahkus Ellen koos pojaga Lincke juurest. Aastate pärast abiellus Ellen Dresdeni kaupmehega, kes adopteeris Lincke poja.

Peamised teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Järgmised lavateosed esietendusid Berliinis, kui pole teisiti märgitud.

  • "Die Spreeamazone" (1896)
  • "Der deutsche Michel" (1896)
  • "Ein Abenteuer in Harem" (1897
  • "Venus auf Erden" (1897)
  • "Frau Luna" (1899)
  • "Im Reiche des Indra" (1899)
  • "Fräulein Loreley" (1900)
  • "Lysistrata" (1902)
  • "Nakris Hochzeit" (1902)
  • "Am Hochzeitsbend" (Viin, 1903)
  • "Berliner Luft" (1904)
  • "Ausser rand und Rand" (Viin, 1905)
  • "Prinzessin Rosine" (1905)
  • "Bis früh um fünfe" (1905)
  • "Das blaue Bild" (1906)
  • "Wenn die Bombe platzt" (1906)
  • "Eine lustige Doppel-Ehe" (1906)
  • "Der Triumph des Weibes" (1907)
  • "Immer oben auf" (1908)
  • "Donnerwetter-tadellos!" (1908)
  • "Halloh! Die große Revue" (1909)
  • "Grigri" (Köln, 1911)
  • "Casanova" (Chemnitz, 1913)
  • "Der Glückswalzer" (1913)
  • "Fräulein Kadett" (Dortmund, 1915)
  • "Pst-Pst" (Hamburg, 1917)
  • "Stahl und Gold" (Memel, 1917)
  • "Ein Liebestraum" (Hamburg, 1940)