Peregriin

Peregriin (ladina keeles peregrinus) ehk Rooma riigi territooriumil elanud isik, kes ei olnud Rooma kodanik.[1]

Peregriin tuleb ladina sõnadest per + ager – 'need, kes elavad väljaspool Rooma linna ümbritsevat territooriumi, ager Romanust'.[2] Nende õiguslik seisund oli siiski parem kui tingimusteta alistatud rahvastel, dediticius'tel.[3] Peregriinidel oli ka Rooma riigi elanike hulka kuuludes lubatud edasi kasutada oma õigust ja tavasid, v.a suhetes roomlastega. Roomlaste ja peregriinide vahelisi vaidlusi lahendas neile määratud erimagistraat – praetor peregrinus spetsiaalse õiguse, ius gentiumi (rahvaste õigus) kohaselt.[4] Praetor peregrinus'e ametikoht loodi aastal 242 eKr. Peregriinide preetori ediktid sisaldasid laialdaselt Rooma riigi aladel elavate mittekodanike endi õiguspõhimõtteid ja instituute ning kujundasid sellega ius gentiumit.[5]

Rooma ius gentium ehk rahvaste õigus laiemas tähenduses kehtis Rooma juristide arusaama kohaselt kõigi inimeste suhtes hoolimata nende rahvusest või kodakondsusest. Rooma ius gentium järgis rahvusvahelise kaubanduse vajadusi ning selles ei pidanud tegema vormelitega tehingud, selle asemel piisas sageli vormivabast kokkuleppest. Kuigi ius gentium kasvas välja ius naturale’st, loomuõigusest, leidus Rooma ius gentium'is ka norme, mis olid küll inimloomuse vastased, ent sellest hoolimata kehtisid paljude rahvaste juures (nagu orjapidamine).[6][7]

Rahvaste õiguse kasutamise eesmärk oli Rooma kodanikke kaitsta nende eraõiguslikes suhetes mittekodanikega. Ius gentium kehtis vaid Rooma riigi territooriumil.[8]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Hesi Siimets-Gross, Merike Ristikivi (2019). Fontes iuris romani. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 265.
  2. ↑ Hesi Siimets-Gross, Merike Ristikivi (2019). Fontes iuris romani. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 40.
  3. ↑ Elmar Ilus (1969). Rooma eraõiguse alused. Tallinn, lk 13.
  4. ↑ Hesi Siimets-Gross, Merike Ristikivi (2019). Fontes iuris romani. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 77.
  5. ↑ Hesi Siimets-Gross, Merike Ristikivi (2019). Fontes iuris romani. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 266.
  6. ↑ Elmar Ilus (1969). Rooma eraõiguse alused. Tallinn, lk 16-17, 111, 162.
  7. ↑ Marcus Tullius Cicero (1961). Partitiones oratoriae, lk 37, 129.
  8. ↑ Ivan S. Pereterski, (1946). Üldine riigi ja õiguse ajalugu. I. Tartu, lk 127-129.