Pigimänd

Pigimänd

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass Okaspuud Pinopsida
Selts Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond Männilised Pinaceae
Perekond Mänd Pinus
Liik Pigimänd
Binaarne nimetus
Pinus rigida
Miller (1768)

Sünonüümid
  • Pinus taeda var. rigida (Mill.) Aiton (1789)[1]

Pigimänd (Pinus rigida) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta on lähedane sugulane ja hübridiseerub looduslikult levilate kattumispiirkonnas siilmänni, Pinus serotina ja tõrvikumänniga (Pinus taeda). Levib Põhja-Ameerika idaosas, kasvab kuni 31 m kõrguseks ja elab 150-200, harva kuni 350 aastat.

Kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]
Noor käbi ja okkad
Tüvi koos võrsetega

Pigimänni eluiga on tavaliselt 150–200, harva kuni 350 aastat.[3] Puu kasvab kuni 31 m kõrguseks, tüve läbimõõt on kuni 0,9 m. Võra on ümara või ebakorrapärase kujuga. Vanemate puude tüve koor on paks, punakaspruun, sügavate lõhedega, ajavad sageli võsu.[4]

Pungad on munaja kuni munaja-silinderja kujuga, umbes 1–1,5 cm pikkused, vaigused. Kaheaastased võrsed on jämedad, enamasti üle 5 mm paksused, oranžikaspruunid, vananedes muutuvad tumepruuniks. Okkad on enamasti 3-kaupa, harva kuni 5-kaupa kimbus, 5–10 (15) cm pikkused, sirged või veidi kõverad, keerdunud, kollakasrohelised, terava tipuga, püsivad võrsetel 2–3 aastat.[4]

Isasõisikud on kollased, silinderja kujuga, umbes 20 mm pikkused. Käbid on sümmeetrilised, munaja kuni koonilise kujuga, 3–9 cm pikkused, noorelt kollakasrohelised kuni rohelised, valminult kreemikaspruunid kuni helepunakaspruunid. Seemned on 6–10 mm pikkuse, tumepruuni kestaga ja 15–20 mm pikkuse tiivakese.[4] 1000 seemne mass on vahemikus 5,5–10,2 g[5].

Pigimänni juurestik on küllaltki plastiline. Heade dreneerivate omadustega liivmuldades ulatuvad täiskasvanud puude (tüve läbimõõt suurem kui 10 cm) juured 2,4–2,7 m sügavusele (Jaapanis on registreeritud juurestiku ulatumine liivases pinnases 3,4 m sügavusele[6]), raskemates savikates muldades ja veega küllastunud pinnastes on juurestik üldjuhul maapinnalähedane. Kuid isegi veega küllastunud muldades, kus pinnasevee tase on 0,3 m sügavusel maapinnast, võivad pigimänni juured kasvada 0,9–1,5 m sügavusele. Tänu hästi arenenud juurestikule on pigimänd küllaltki tormikindel puuliik.[5]

Levila ja ökoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]
Pigimänni mets Washburni saarel

Pigimänni levila asub Põhja-Ameerika idaosas, kus ta kasvab kõrgendikel ja rabades 0–1400 m kõrgusel üle merepinna.[4]

Kliima

[muuda | muuda lähteteksti]

Pigimänni levilas valitseb niiske mereline kliima. Aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 940...1420 mm ning sademed on terve aasta peale üsna ühtlaselt jagunenud. Külmavaba periood aastas on 112...190 ööpäeva. Levila põhjaosas võib temperatuur talviti langeda kuni −40 °C ja lõunaosas suviti tõusta kuni 40 °C.[3] Puud taluvad talvel külma kuni −29...–34 °C[7], levila lõunaosa puud on oluliselt vähem külmakindlad kui põhjaosas kasvavad puud.[lisa viide]

Kasvupinnas

[muuda | muuda lähteteksti]

Pigimänni levilas olevad kasvupinnased on sageli kuivad, õhukesed, toitainetevaesed, liivased või kivised. Muldadeks võivad olla ka rabades levinud veega küllastunud turvasmullad. Muldadest on esindatud leetmullad, alumiiniumi ja rauarikkad mullad, uued mullad (väljakujunemata mullahorisontidega) ja punasavikad mullad. Ta kasvab ka muldadel, mille lähtekivimiteks on liivakivi ja lubjakivi.[3]

Kaaspuuliigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pigimänni levik on otseselt seotud metsapõlengute esinemisega. Kuna viimastel aastakümnetel on inimene oluliselt piiranud põlengute levimist, siis pigimänd moodustab vaid harva puhaspuistuid ning kasvab hajusalt segametsade koosseisus. Temaga kasvavad koos peamiselt järgmised puuliigid[5]:

Pigimänni metsades esineva sarlakpunase tamme lehed sügisel

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Isasõisikud

Pigimänd on ühekojaline okaspuu ning paljuneb nii seemnete abil kui ka vegetatiivselt. Looduslikus levilas toimub tolmlemine maist kuni juuni alguseni. Puud hakkavad viljuma avatud kasvukohas juba 3 aasta vanuselt. Märkimisväärsel hulgal toodavad nad käbid siiski alates 8–12 aasta vanuselt, tihedamas puistus veelgi hiljem. Head seemneaastad esinevad umbes 3 aasta järel. Seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta suve lõpus. Pigimännil võivad olla kahte tüüpi käbisid – tavalised ja vaiguga suletud. Tavalised käbid avanevad varsti peale nende valmimist ning 90% seemnetest eraldub kahe kuu jooksul, ülejäänud seemned võivad langeda kevadeni. Vaiguga suletud käbid ei avane enne, kui nende ümber olev kõrge õhutemperatuur vaigu sulatab või kui puu maha saetakse. Tavaliselt avanevad suletud käbid tulesoojuse mõjul. Selliseid käbisid toodavad puud piirkondades, kus esineb sageli metsapõlenguid. Osadel puudel esineb aga vahepealsete tunnustega käbisid, sest nad avanevad mõne aasta möödudes peale valmimist ning nende avanemist pole võimalik ette ennustada. Kuigi seemnetel on küllalt suur tiivake, ei lenda nad tuule mõjul kuigi kaugele. Enamasti maanduvad nad kuni 90 m kaugusele puust.[5]

Esimese paari eluaasta jooksul on tõusmetele kõige suuremaks ohuks põud. Seemikud kasvavad kõige paremini täisvalguses, varjus kipuvad konkureerivad puuliigid neid välja tõrjuma. Kõige kiiremini kasvavad puud niiskematel muldadel, esimese kasvuperioodi lõpus võivad nad piisava valguse korral kasvada 8–15 cm, harva kuni 20 cm kõrguseks. Kuivadel muldadel ja varjus ei ületa nende kõrgus 2,5 cm. 3–5 aasta möödumisel kiireneb pigimänni kasvukiirus oluliselt, küündides soodsate tingimuste korral 0,5–0,7 m.[5]

Nagu enamusel Põhja-Ameerika idaosas kasvavatest mändidest, nii on ka pigimännil erakordne võime peale põlengut ellu jääda. Peale põlengut kuivanud okkad suudab terveksjäänud võra uuesti kasvatada. Kui aga hävib terve võra koos tüvega, suudab puu tüve alumises osas olevatest uinunud pungadest võsu ajada. Pungasid kaitseb põlengu ajal paks puukoor. Samamoodi ajab känd võsu, kui puu maha saetakse.[5]

Kasutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Pigimänni puit on keskmise tugevusega ja väga vaigurikas. Selle tõttu on puit väga heade säilivusomadustega ja sobib kasutada laevaehituses, ehituskonstruktsioonides ning kaevandustugede, aedade ja raudteeliiprite valmistamisel. Samuti võib seda kasutada tselluloosi, kastide ja konteinerite valmistamisel. Ajaloo jooksul intensiivselt kasutatud puitu saab tänapäeval vähese leviku tõttu vaid limiteeritult kasutada. Puidu füüsikalised ja mehaanilised omadused on toodud alljärgnevas tabelis:[8][9]

Omadus Väärtus Ühik
Tihedus* 582 kg/m³
Erikaal* 0,52 –
Elastsusmoodul, värske puit / õhukuiv puit* 8300 / 9900 MPa
Paindetugevus, värske puit / õhukuiv puit* 47,0 / 74,0 MPa
Survetugevus*, pikikiudu / ristikiudu 41,0 / 5,6 MPa
Nihketugevus* 9,4 MPa
Ruumala kahanemine kuivamisel** 10,9 %
* = õhukuiv puit niiskusesisaldusega 12%,
** = ahjukuivpuit niiskusesisaldusega 0%

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Conifer database: "Pinus rigida"". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 12.08.2010.
  2. ↑ Conifer Specialist Group (1998). Pinus rigida. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 "Pinus rigida". www.fs.fed.us (inglise). Vaadatud 12.08.2010.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 "Pinus rigida". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 12.08.2010.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 "Pitch pine". www.na.fs.fed.us (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 4.09.2010. Vaadatud 12.08.2010.
  6. ↑ J. Canadell, R. B. Jackson, J. B. Ehleringer, H. A. Mooney, O. E. Sala and E.-D. Schulze. Maximum rooting depth of vegetation types at the global scale, Springer Berlin / Heidelberg, 1996. ISSN 0029-8549 (Print) 1432–1939 (Online).
  7. ↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  8. ↑ Samuel V. Glass, Samuel L. Zelinka (2010). "Wood Handbook, Chapter 04: Moisture Relations and Physical Properties of Wood" (PDF). www.fpl.fs.fed.us (inglise). Forest Products Laboratory. Vaadatud 26.06.2010.
  9. ↑ David E. Kretschmann (2010). "Wood Handbook, Chapter 05: Mechanical Properties of Wood" (PDF). www.fpl.fs.fed.us (inglise). Forest Products Laboratory. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 11.10.2010. Vaadatud 26.06.2010.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]