Pihkva vürstiriik

Pihkva vürstiriik

Псковское княжество
862–1612
Valitsusvorm monarhia
Pealinn Pihkva
Religioon õigeusk
Riigikeeled vene keel

Pihkva vürstiriik (vene Псковское княжество) oli väike riik Põhja-Euroopas. Läänes piirnes see Ugandi, hiljem Tartu Piiskopkonnaga, idas Novgorodi Vabariigi, hiljem Moskva suurvürstiriigiga, ja lõunas Leedu suurvürstiriigi, hiljem Rzeczpospolitaga.

Pealinn Pihkva Pihkva järve lõunakaldal, mida on esmamainitud 903. aastal, paiknes umbes 100 miili Suur-Novgorodist läänes ja umbes 150 miili Nyenist edelas.

Valitsemine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Pihkva vürst, Novgorodi vabariik ja Novgorodi vürst

Pihkva vürstiriigi valitsemine oli seotud Novgorodi vabariigi valitsemisega. Tihedad sidemed Pihkvaga olid Novgorodile vajalikud, samas polnud Pihkvale sugugi kasulik Novgorodile rahuajal alluda.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
1202

Arheoloogiliste leidude põhjal on Pihkva vürstiriigi inimasustus ligi 8400 aastat vana. Läbi Pihkva vürstiriigi läksid mitmed suured kaubateed (Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni). Pihkva piirkonna esimesteks asukateks olid arvatavalt soome-ugri hõimud. 7. sajandil saabus Velikaja jõe basseini idaslaavlaste hulka kuulunud krivitšite hõim. Nende asula kujunes hiljem linnaks. 862. aastal on vanades leetopissides esmamainitud Irboskat. Irboska linnuse asutamise ajaks on 7.–13. sajand. Vanim asula ja Truvori linnus asus praegusest Irboska kindlusest 1 km loodes.

13. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]
Pihkva vürstiriik, Leedumaa ja Vana-Liivimaa, 1225–1250
Pihkva vürstiriik, Leedumaa ja Saksa orduriik u 1260

Enne mõõgavendade ordu vallutusretki Vene vürstiriikidesse oli pihkvalastel olnud tülisid Polotski ja Smolenskiga. Viimased olid aga pärast Kiievi suurvürstiriigi lagunemist sisetülidest ja litviinide kallaletungidest räsitud. See võimaldaski Pihkval oma mõju alla heita latgaleid ja ilmselt arendada ka tulusat läänesuunalist viljakaubandust. Tulemuseks oli Pihkva bojaaride seas läänemeelse orientatsiooniga kildkonna tekkimine. Oma osa pidi siin kindlasti mängima selle aja osavaima diplomaadi, Riia piiskopi Alberti tegevus. Nimelt püüdis Albert erinevalt ordust, kes pärast Eestimaa vallutamist suunas oma jõupingutused žemaitide vastu, igal viisil edendada ekspansiooni itta. Riia piiskopi Alberti ja Tartu piiskopi Hermanni noorim vend Theodorich naideti Smolenski vürstisoost Pihkva vürsti Vladimir Mstislavitši tütrega. Vladimiri poeg Jaroslav Vladimirovitš oli üks Pihkva saksasõbralike bojaaride eestvedajaid. Pihkvalaste seas tekkis novgorodimeelsete ja iseseisvuslaste vaheline lõhe; viimased näivad olevat omakorda jagunenud usutunnistuse järgi.

Pihkvalased osalesid koos Riia piiskopi ja riialastega ka sõjaretkedel Eestisse (1210/1211. aasta talvel Soontaganasse).[1] 1212. aastal tungisid sakalased Lembitu juhtimisel Pihkvasse ja rüüstasid linna.[2]

1228. aastal, mõõgavendade ordu ja Novgorodi valitseva vürsti Jaroslav Vsevolodovitši vahelise sõjategevuse ajal, kui vürst oli kogunud kokku sõjaväe nii Novgorodist kui ka naabervürstiriigist Pereslavl-Zalesski vürstiriigist, keeldusid formaalselt Novgorodi alla kuuluva Pihkva vürstiriigi esindajad bojaarid liitumast sõjakäiguga ning ei lasknud linna juurde tulnud vürsti linnagi. Kättemaksu kartuses sõlmisisd nad liidulepingu mõõgavendade ordu ja Riia piiskopkonnaga, mille kohaselt pidi ordu ja piiskopkond osutama Pihkvale sõjalist abi Novgorodi sõjalise kallaletungi korral. Pihkva aga lubas hoiduda vahele segamast Riia ning ordu ja Novgorodi vahelisse sõjalisse konflikti.

Novgorodi vürsti saadetud saadikuga, kes tõi vürstipoolse kutse osaleda sõjakäigus Riia peale, vastasid Pihkva esindajad:

„Kummardame sulle, vürst, ja ka teile, vennad novgordlased, aga sõjakäigule ei lähe ja ka oma vendi välja ei anna, aga riialastega me leppisime ära; teie käisite sõjakäiguga Kolõvani peal, võtsite hõbedat ja tulite tagasi midagi saavutamata, linnust vallutamata, nii ka Wendeni ja Otepää juures, aga selle eest hukkasid sakslased meie vendi järve ääres ja teisi võtsid vangi, aga Teie ainult ärritasite sakslasi ja läksite ära. Kas te meie peale mõtlesite? Nii et me oleme teie vastu pühade ikoonide abiga ja kummardades – parem tapke meid, naised ja lapsed viige orjusesse, enne kui neetud; selle kohta me teid ka vannutame.“

Samuti ei toetanud osa Novgorodi bojaare pärast seda Jaroslav Vsevolodovitši sõjakäiguplaane ning vürst oli sunnitud Novgorodist lahkuma tagasi Vladimirisse, Pihkvast aga aeti minema vürsti toetajad. Novgorodi vürstiks valiti Tšernigovi vürst Mihhail, kes jättis Novgorodi oma poja Rostislavi, ise aga läks tagasi Tšernigovisse.

1230. aastal aga novgorodlased ei olnud rahul Rostilavi ja tema kaaskondlaste valitsemisega ning kutsusid vürstiks jälle Vladimiris valitseva vürsti Jaroslav Vsevolodovitši. Pärast Jaroslavi valimist vürstiks põgenesid Novgorodist ja ka Pihkvast ordu ja Tšernigovi vürstiga liitu toetanud bojaarid ning Novgorodi possaadnik Vadovik Vnezd. Pihkvas aga võeti kinni Jaroslavi asemik Vjatšeslav, kes visati jääauku, mille peale Jaroslav lasi pantvangiks võtta kõik põgenenud novgorodlaste ja pihkvalaste sugulased ja nende vara ning nõudis oma asemiku vabastamist. Pärast Jaroslavi-poolseid majandussanktsioone 1232. aastal Pihkva suhtes (sulges sõjasalkadega kaubateed ning takistas Pihkva kaubandust) vabastasid osapooled vangid ja palusid saata Pihkvasse valitsejaks Jaroslavi poja Fjodori, kuid Jaroslav saatis valitsema oma naisevenna Juri. Pihkvast aga põgenesid jällegi Jaroslavi vastased – osa Tšernigovisse ja osa mõõgavendade ordu valdustesse, kus leidsid varjupaiga Otepääl koos Mstislav Udalõi õe- või vennapoja Jaroslav Vladimirovitšiga, kes oli paar aastat enne seda olnud vürst Pihkvas.

Pihkvamaa, 13. sajandil

1233. aastal pöördusid mõõgavendade ordu kaitse alla põgenenud tagasi koos orduvägedega ning vallutasid Irboska (Izborski), kuid mõne aja pärast vallutasid Pihkva ja Perejaslavli väed linna tagasi ja võtsid Jaroslav Vladimirovitši vangi ning saatsid vangina Perejaslavli, kust viimane varsti aga ordu juurde tagasi põgenes. Teise versiooni kohaselt õnnestus 1233. aasta suvel otepäälastel vangistada üks Novgorodi bojaar, et selle vastu vürst Jaroslav Vladimirovitš Pihkvast välja vahetada. See sündmus sai uue sõjakäigu ajendiks. 1234. aasta alguses tungis Vladimiri suurvürst Jaroslav Vsevolodovitš koos novgorodlaste ja osa pihkvalastega Tartu piiskopkonda ja rüüstas selle idaosa.

1238. aastal purustasid mongolite väed väejuht Burundai juhtimisel Vladimiri suurvürsti Juri II armee Siti lahingus ja vallutasid Vsevolod Suurpesa järglase Vladimiri suurvürsti, Juri II Vsevolodovitši dünastia esindajate poolt valitsetud linnad. Mongolite sõjakäik jätkus märtsikuus läänesuunal Novgorodi vabariiki, kuid peatati umbes 250 km kaugusel Novgorodist.

Vladimiri-Suzdali vürstiriigi suurvürsti Jaroslav Vsevolodovitši surma 1247. aastal ning tema järglase Svjatoslav Vsevolodovitši troonilt tõukamist reisis Aleksander Jaroslavitš koos venna Andrei II Jaroslavitšiga Karakorumi, kus nad viibisid kuni 1249. aastani, mil Aleksander Jaroslavitš sai Kuldhordi valitsejalt Batu-khaanilt 1252. aastal loa tema vasallina valitseda Novgorodi vürstiriiki ja Pereslavl-Zalesski vürstiriiki. Andrei II Jaroslavitšile anti jarlõkk Vladimiri-Suzdali vürstiriigi valitsemiseks Vladimiri suurvürstina. Vennad tegid mongolitega koostööd, säilitades seeläbi vürstitiitli ja nominaalse võimu. 1252. aastal anti Kuldhordi khaani poolt jarlõkk Vladimiri vürstiriigi valitsemiseks Aleksander Jaroslavitšile.

Aastatel 1266–1299 valitses Pihkva vürstiriiki, leedu päritolu Pihkva vürst Daumantas. Novgorodi vürstile Jaroslav Jaroslavitšile see ei meeldinud ning ta püüdis mitmel korral Daumantast Pihkvast minema kihutada, kuid see ei õnnestunud. Pealegi osutus Daumantas väejuhina väga edukaks, mistõttu tema toetus linnas oli väga suur. 1268. aastal osales Daumantas Pihkva-Novgorodi sõjaretkel Eestisse, sealhulgas Rakvere lahingus. Hiljem pidi ta aga Pihkvat kaitsma Liivimaa ordu piiramise vastu. 1299. aastal, kui Liivimaa ordu taas Pihkvat ründas, suri Daumantas ootamatult ilmselt mingisse haigusse.

14. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]
Pihkva Kreml oli vürstiriigi administratiivseks keskuseks.
Leedu suurvürstiriigi ja Pihkva piirialad 13.–15. sajandil

14. sajandil toimus Leedu suurvürsti Gediminase eestvõttel Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi laiendamine. Suurvürstiriigiga liideti Valge-Vene, Polotski vürstiriik (1307), Minsk, Pinsk (1318), Brest (1319), Mogiljov, Turov, Vitebsk (1330), Orša, Mozõr ja Ukrainas, Kiiev (1321). Algirdase poolt liideti Vitebski vürstiriik, Brjanski vürstiriik (1356). Algirdase valitsemise ajal (1345–1377) olid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi kontrolli all tänapäeva Smolenski, Brjanski, Kaluga, Tula, Orjoli, Moskva, Pihkva ja Novgorodi alad. Gediminase ajal muutus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik suurriigiks, mis ulatus merest mereni (Läänemerest Musta mereni).

Alates 14. sajandist asusid Pihkva vürstiriik ühelt poolt ning Tartu piiskopkond teiselt poolt täpsemalt paika panema oma mõjupiire. Pihkva vürstid kindlustasid 1330. aastatel Irboska linnust Zeravje mäel, Vastseliina linnuse.

Pihkvat valitsesid Gediminase dünastia esindajad Daumantas (1266–1299), Andrei Polotskist (Polotski vürstiriigi 1342–1387 ja Pihkva vürst 1341–1343, 134?–1348, 1377–1379, 1394–1396) jt.

Liivimaa-Pihkva sõda

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Liivimaa-Pihkva sõda

1341. aastal alanud Liivi ordu ja Pihkva vürstriigi vahelise sõjategevuse põhjuseks oli Liivi ordu esindajate poolt Lätimaal Pihkva vürstriigi saadikute solvamine (peksmine), millele pihkvalased vastasid 1341. aasta detsembri lõpus sõjaretkega Lätimaale, Pihkva valitud vürsti Vsevolod Aleksandrovitši juhtimisel. Pärast sõjaretke aga vürst Vsevolod Aleksandrovitš lahkus Pihkvast. 1341. aastal tegi Liivi ordu vastusõjakäigu Pihkva suunal, ja Tartu piiskop ehitas 1342. aastal (koostöös Liivimaa orduga) Pihkva suunal strateegilisel kohal, Piusa jõe kõrgel kaldal kohas, kus Meeksi oja Piusasse suubub, 1342. aasta kevadel linnuse (Vastseliina).

Saksa ordu, Tartu piiskopkonna ja Pihkva vürstiriigi piirid 1410. aastal

Pihkvalaste vägi aga sooritas sellel ajal sõjaretke Kirde-Eestisse, kus 1. aprillil 1342 põletasid Pihkva vürstiriigi väed Narva linna, tungides missa ajal lossi ja tappes kõik linlased. Pärast Narva vallutamist jätkasid Pihkva väed sõjaretke Tartu suunal, kus toimus ka kokkupõrge Emajõel orduvägedega. Samaaegselt sõjaretkega Eestimaale, saatsid pihkvalased ka abipalve Vitebskis valitsevale Leedu suurvürsti Algirdasase pojale Vitebski vürstile Andreile, kes saabus Pihkvasse oma väega 20. juunil 1342. Andrei tuli koos oma isa Algirdase ja onu Kęstutisega Pihkvasse. Pihkvalaste palvel, kes lootsid saada abi võitluses Liivi orduga, määrati Andrei Pihkva vürstiks. 1342. aastal sai temast jõukama Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi Polotski vürst, kuid ta jätkas valitsemist ka Pihkvas.

2. augustil 1342 suundus vürst Andrei vojevood väesalgaga piirialale, kus aga väesalk purustati orduväe poolt, kes seejärel piiras viis päeva Irboskat, kuid ei vallutanud linnust. 1343. aastal kogusid pihkvalased ja irboskalased umbes 5000-mehelise sõjaväe ning tegid sõjakäigu Otepääle. Venelased piirasid Otepää linnust viis ööpäeva ja rüüstasid ümberkaudseid maid, kuid ei vallutanud linnust. Orduväed jõudsid taganevale Pihkva väele Vastseliina juures järele ning tekitasid pihkvalastele suuri kaotusi.

1374. ja 1375. aastal juhtis vürst Andrei sõjaretki Vana-Väina ordulinnusesse. Pärast sakslaste rünnakut Leedule 1375. aasta veebruaris, rüüstas Andrei märtsis koos kolme venna, Kęstutise ja Smolenski vürsti pojaga (Svjatoslavitšiga) Riia peapiiskopi ja Liivimaa rüütlite valdusi. 1376. aasta augustis ründas Räisaku (Rēzekne) ordulinnust. 1377. aasta märtsis osales vene-leedu vägede sõjaretkes Kuramaale.

Kodusõda Leedus

[muuda | muuda lähteteksti]

Andrei oli Leedu suurvürsti Algirdase vanim poeg, kuid kasuema Tveri Juliana pojad ei lubanud teda pärast tema isa suurvürst Algirdase surma 1377. aastal Vilniusesse ja ta asus teenistusse Moskva vürstiriiki, olles sõlminud lepingud suurvürst Dmitri Donskoi ja Serpuhovi vürsti Vladimir Andrejevitšga. Moskva dokumentides nimetati Andreid suurvürstiks. Dmitri loal hakkas ta taas valitsema Pihkva vürstiriiki. 1378. aastal osales Andrei Polotskist Voža jõe lahingus, milles vene väed alistasid Kuldhordi väejuhi Begetši.

Leedu suurvürstiriigi territoorium ja Pihkva piirialad aastatel 1386–1434

1379.–1380. aasta talvel võitles Andrei koos venna Brjanski Dmitriga oma poolvendade (Juliana poegade) vastu, et kaitsta neile ühiselt kuuluvat Brjanski, Starodubski, Trubetševski, Novgorod-Severski regioonis asuvat vürsti maavaldust. 1380. aastal tõid nad oma polgud Dmitri Donskoi vägede koosseisu, et osaleda Kulikovo lahingus.

1399. aastal hukkus Leedu suurvürsti Vytautase vägedes Vorskla jõe lahingus Kuldhordi vägedega Gedimiinide dünastiast, vürst Andrei Olgerdovitš.

15. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

Andrei Olgerdovitši surma järel kutsus Pihkva veetše Pihkvasse valitavaid, piiratud võimuga vürste Moskva suurvürstiriigi ja teiste Rjurikovitšite valitsejadünastiast. Pihkvale oli poliitilise liitlasena kasulik Moskva suurvürstiriik, sõdades Liivi ordu ja Leedu suurvürstiriikgiga, selle püüdlustes laieneda slaavi vürstiriikide arvel idasuunal. Moskva suurvürstiriigile oli kasulik liit Pihkvaga nõrgendamaks Moskva konkurendi Suur-Novgorodi ja Novgorodi vabariigi mõju Loode-Venemaal.

Pihkva vabariik 1462. aasta piirides

1456. aastal, kui Moskva suurvürst Vassili II suundus sõjakäiguga Novgorodi vastu, toetasid Pihkva maakaitsevägi Novgorodi, kuid kaotasid siiski lahingu Moskva vägedele ja olid sunnitud tunnistama Moskva suurvürsti ülemvõimu. 1461. aastal saatis suurvürst Pihkvasse oma asevalitseja vürst Vladimiri, ilma Pihkva veetše kutseta ning nõusolekuta. Vassili II surma järel, asevalitseja pagendati Pihkvast, kuid uue suurvürsti Vassili III ajal Pihkva alluvusvahekord Moskvaga ei muutunud, sest Moskva valitsejad jätkasid "kogu Venemaa koondamist" oma valitsemise alla.

1473. aastal rajati Kamenka oru nõlvadele Petseri klooster, mis võis kaasa tuua ka Petseri ümbruses elavate setude venestumise. Irboskas asuvad veerohked allikad ehk Slaavi lätted. Legend jutustab, et kui saabub maailma lõpp ning vesi kõikjalt kaob, jäävad Irboska ümbruse Slaavi lätted ainsateks veesilmadeks.

1510. aastal likvideeris Pihkva vürstiriigi veetšekorra ja piiratud iseseisvuse lõplikult Vassili III.

Vene-Poola sõjas (1562–1582) vallutasid 1581. aastal alad Stefan Batory väed ning see läks umbes aastaks Rzeczpospolita kontrolli alla. 17. sajandi aluses Moskva tsaaririigis olnud Segaduste ajal olid Pihkva piirkonna alad, aastatel 1608–1611 Vale-Dmitri II ja aastast 1611 kuni 18. maini 1612 Vale-Dmitri III kontrolli all.

Stefan Batory Pihkvas (Jan Matejko maal).

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XIV 10, lk 111
  2. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XV 10, lk 131