Piitsaplaksu efekt (Forresteri efekt) on ilming nõudluse prognoosidest juhinduvas tarneahelas, mille liikmed saavad infot nõudluse kohta vaid oma otseste klientide esitatavatest tellimustest. Tarneahela liikmeks olevate ettevõtete tellimused tarnijatele kalduvad kõikuma rohkem kui müük ostjatele.[1]
See kontseptsioon ilmus esmakordselt Jay Forresteri teoses Industrial Dynamics (1961) ja on seetõttu tuntud ka kui Forresteri efekt.[2]
Stanfordi ülikooli teadlased on selle kontseptsiooni lisanud tarneahela kõnekeelde, kasutades Volvo lugu. Keskkonnasõbralike sõidukite ülekülluse all kannatades koostasid ettevõtte müügi- ja turundusosakonnad programmi liigse laoseisu puhastamiseks. Lavastus ei olnud nendest reklaamiplaanidest teadlik. Ta pidas müügi kasvu näitajaks kasvavat nõudlust keskkonnasõbralike autode järele ja suurendas sel põhjusel tootmist.[3]
Piitsaplaksu efekti selgitamiseks on hea kasutada lihtsat tarneahelat, mis koosneb tarbijast, jaemüüjast, hulgimüüjast ja tootjatehasest. Tagasiside ahel algab kliendist, kelle ost annab jaemüüjale impulsi hulgimüüjalt kauba juurdetellimiseks, viimane omakorda tellib sarnaselt kaupa tootjatehaselt. Tulemaks toime muutuva nõudlusega tellib jaemüüja kaupa ülemäära suure varuga. Analoogiliselt toimivad ka tarneahela ülejäänud liikmed. Ahela lõpust tootja suunas muutub tellitav kogus aina suuremaks – seda annabki võrrelda piitsaplaksuga, kus võnkeamplituud suureneb eksponentsiaalselt kaugusega piitsa käepidemest.[1]
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: kuupäev ja aasta (link)