Postprotsessuaalne arheoloogia on arheoloogia suund, mis loodi protsessuaalse arheoloogia kriitikana ja arendati edasi tõlgendava(te)ks arheoloogia(te)ks. Postprotsessuaalne arheoloogia tugineb hermeneutilisele metodoloogiale ja postmodernistlikele teooriatele teadmiste ja tegelikkuse relatiivsusest ning nende sõltuvusest kontekstist.[1]
Postprotsessuaalse arheoloogia liikumine sai alguse 1970. aastate alguses ja 1980. aastate lõpus selliste arheoloogide poolt nagu Ian Hodder, Christopher Tilley, Daniel Miller ja Peter Ucko.
Postprotsessuaalse arheoloogia tunnused on järgmised:[2]
- Esiplaanil on interpreteerija (tõlgendaja) isik ja töö. Tõlgendus on tegevus, mis nõuab, et tõlgendaja ei peidaks end niivõrd mujal kehtestatud reeglite ja protseduuride taha, kuivõrd võtaks enesele vastutuse nende mõju ja tõlgenduse eest.
- Arheoloogiat käsitletakse siinjuures kui olevikus toimuvat tegevust, milles mineviku materiaalsete jäänuste põhjal valmistatakse mitmesuguseid asju (teadmised, jutud, raamatud, aruanded jne).
- Arheoloogilist uurimistööd iseloomustab nendele asjadele tähenduse otsimine. Arheoloogiaalane töötamine, tegemine, toimimine, valmistamine on kõik tõlgendavad tegevused.
- Tõlgendav tegevus, nagu arheoloogia, on lõputu protsess, kus puudub lõplik ja kindel tulemus mineviku kohta sellisena, nagu ta tõepoolest oli.
- Ühiskonnanähtuste tõlgendused ei sisalda niivõrd põhjuslikke seletusi (nt "see juhtus sellepärast, et... "), kuivõrd püüavad mõista asju ja nähtusi, mis pole kunagi kindlad.
- Tõlgendus on seega paljutahuline: võimalikud on ühe ja sama nähtuse erinevad tõlgendused;
- Seetõttu võib eeldada ka erinevate eesmärkide, vajaduste ja soovide rahuldamisele suunatud arheoloogiliste tõlgenduste paljusust;
- Arheoloogiline tõlgendus on seega loominguline, kuid mitte kriitikavaba vastus erinevate inimrühmade huvidele, vajadustele ja soovidele mineviku kohta