Pruun-kuldtiib

Pruun-kuldtiib
Pruun-kuldtiib (Lycaena tityrus)
Kaitsestaatus
LC (IUCN)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Klass	Putukad Insecta
Selts	Liblikalised Lepidoptera
Sugukond	Sinilibliklased Lycanidae
Perekond	Kuldtiib Lycaena
Liik	Pruun-kuldtiib
Binaarne nimetus
Lycaena tityrus (Poda, 1761)

Pruun-kuldtiib (Lycaena tityrus) on sinilibliklaste sugukonda kuuluv päevaliblikas. Liik on levinud Euroopast Kesk-Aasiani ja pehmete talvede sagenemisega seoses laiendab jõudsalt oma areaali põhja poole. Levila piires kohtab teda eri kasvukohatüüpides, Eestis on peamiseks leiukohaks kuivad ja liivased elupaigad. Teistest kuldtiiva liikidest on ta hõlpsasti eristatav tagumiste tiibade alakülje kesksulus asuvate ruudukujuliselt paigutunud nelja tähni alusel^[1].

Eluviis

Lycaena tityrus ♀ △

Avamaastikul elav liik, kes eelistab Eestis kuivemaid ja liivaseid niite, nõlvakuid, teeservi, raielanke, häile ja liivikuid^[1][2]. Eelistused on tingitud peamiste röövikute toidutaimede hapu oblika (Rumex acetosa) ja väikese oblika (Rumex acetosella) kasvukohtadest. Mujal levialal elab ka märgaladel ja varjulistes mäeorgudes^[3]. Tasastel ja soojades elupaikades Lõuna-Euroopas võib liblikaliik olla polüvoltiinne. Külmemates tingimustes sh ka Eestis on tegemist bivoltiinse liigiga^[1][2]. Valmikute lennuaeg kestab Eestis esimesel põlvkonnal mai teisest poolest juuni lõpuni ja teisel põlvkonnal juuli lõpust augusti lõpuni^[1]. Sügispõlvkonna röövikud jäävad diapausi kolmandas kasvustaadiumis^[3] ja talvituvad toidutaime jalamil^[2]. Mürmekofiilne seos on väike või puudub^[1][4].

Valmik muneb munad 2–6 kaupa toidutaimele, millest 4–10 päeva jooksul koorub röövik. Esimese põlvkonna röövikustaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 16–40 päeva. Talvituval röövikul võib vastsejärk küündida 36–45 nädalani. Nukujärk kestab keskmiselt 13 päeva. Valmikuna elab üks isend kuni kahe nädala vanuseks.^[4]

Isased on paiksed ja ootavad möödalendavaid emasisendeid. Emased meelitavad isaseid ligi ja vahel kogunevad isendid mõne õitseva põõsa ligi^[4].

Pruun-kuldtiivaga sarnase eluviisi ja lennuajaga on leek-kuldtiib (Lycaena phlaeas), kes on märksa laiema levialaga. Siniläik-kuldtiival (Lycaena alciphron) on pruun-kuldtiivaga sarnane elupaik, kuid liik lendab vaid ühe põlvkonnana juuni esimesest poolest juuli lõpuni^[1].

Välimus

Pruun-kuldtiiva röövik

Pruun-kuldtiiva (Lycaena tityrus) tiibade alakülg

Pruun-kuldtiiva munad on kollased ümarad ja meekärjelise reljeefiga. Röövikud on rohelist värvi ja siniliblikalistele omase lamenenud ja veidi läätse sarnase kujuga (vt pilti röövikust).

Pruun-kuldtiiva valmiku tiibade siruulatus on 24–30 mm. Tiibade ülakülg on põhivärvilt tumepruun ja mustade häguste tähnidega. Esineb märkimisväärne sooline dimorfism emas- ja isasisendite vahel. Emaste eestiiva kesk- ja välisala on hajusalt oranž, tiibade servaalal asub selgepiiriline oranž vööt, millel asetsevad mustad tähnid. Isastel võib oranži kirja olla vaid tiibade servisealal^[1]. Hilisemate põlvkondade emasisendite tiivakiri on redutseerunud pruuniks, vahel leidub esitiibadel ümaraid hajusaid oranže laike. Hilisemate põlvkondade isastel on tagumiste tiibade servisel oranžid täpid, mis vahel ulatuvad ka esitiibadele^[2]. Isasisendite tiivanarmad on valged, emastel on soonte koha peal tumenenud. Tiibade alakülg on isastel kollakashall. Emastel on eestiiva alumine külg puhaskollane, tagatiivad hallikaskollased. Kesksulus on neli peaaegu ruudukujuliselt asetsevat tähni, mis on liigile iseloomulik tunnus (vt pilti tiibade alaküljest) ja aitab eristada teistest sarnastest liikidest nagu puna-kuldtiib (Lycaena hippothoe) ja siniläik-kuldtiib (Lycaena alciphron) ^[1].

Levik

Lääne-Euroopast kuni Kesk-Aasiani levinud liik, kelle leviku põhjapiir püsis kaua Leedus. Alates 20. sajandi lõpust on pruun-kuldtiib jõudsasti põhja poole levinud ja nüüd on liik oma levilat laiendanud ka üle Eesti^[1][5]. On teada ka esimesed leiud Soomest^[1][6]. Briti saartel on liiki kohatud vaid eksikülalisena^[7].

Alamliigid

L. tityrus spp. subalpinus Speyer 1851

Lycaena tityrus spp. subalpinus on levinud peamiselt Püreneedes kõrgusel 2100 m ja Alpides 1200–2500 m. Tiibade ülakülg on mõlemal sugupoolel tumepruun, emastel leidub kohati vähest oranži kirja. Tiibade alakülg kollakashall. Valmikuid võib lendamas näha varjulistel õitsevate taimedega niitudel. Alamliik on bivoltiinne, kus esimene põlvkond lendab aprillist juulini ja teine põlvkond juulist septembri alguseni. Kõrgusel üle 1500 m on liblikas arvatavasti monovoltiinne, mil valmikud lendavad juuni lõpust septembrini. Röövikute toidutaimeks on kilpoblikas (Rumex scutatus L.)^[2].

L. bleusei Oberthür 1884

Lycaena bleusei on Endeemne Euroopa ja Vahemere alade liblikaliik, kes on levinud vaid Kesk-Hispaanias ja Alentejo piirkonnas Portugalis asuvates mäestikes^[8]. Liiki on varem peetud ka alamliigiks L. tityrus spp. bleusei, kuid kuna tegemist on morfoloogiliselt hästi eristatava taksoniga ja populatsioonid on ka geograafiliselt eraldatud Ibeeria mägedesse, siis on ta määratud eraldiseisvaks liigiks^[3].

IUCNi punases nimestikus on liblikas märgitud vähe ohustatud liigiks, kuid elupaikade kadu mägistes piirkondades ohustab ka seda liblikaliiki^[3][8].

Ohustatus

Kuigi pruun-kuldtiib on levinud ja suhteliselt tavaline liik Kesk- ja Lääne-Euroopas, siis põllumajanduse intensiivistumise tagajärjel on mõnes levila piirkonnas elupaigad hävinud ja liik on neis piirkondades ka välja surnud^[3].

Kliima soojenemise mõju

Liblikate ja ka teiste putukate elukäigu tunnused sõltuvad suuresti temperatuurist. Kliima pehmenemine põhjapoolsetel aladel on andnud võimaluse pruun-kuldtiival oma areaali laiendada. Liigi leviku põhjapiir on küündinud Soomeni, samal ajal kui lõunapoolsetel aladel Kataloonias on liblikaliik hääbunud^[6][9]. Sellist liigi levila nihkumist põhja poole on täheldatud paljudel liikidel^[9]. Pruun-kuldtiiva kasuks räägivad tunnused, mis võimaldavad adapteeruda uute oludega kiiresti^[10][11]. Samuti leidub pruun-kuldtiivale sobivaid elupaiku küllaldaselt koloniseerimata põhjapoolsematel aladel, mis võimaldab samuti levikut sinna.

Vaata ka

• sinilibliklased
• kuldtiib (perekond)
• globaalne soojenemine

Viited

1. Õunap, E., Tartes, U. (2014). Eesti päevaliblikad. Tallinn: Varrak.
2. Tolman, T., Lewington, R. (2008). Collins Butterfly Guide. London: Collins.
3. Renata Filipa Ribeiro Martins. (2011). On the evolutionary history of the iberian Sooty Copper. butterflies. Universidade de Lisboa, Faculdade de Ciências, Departamento de Biologia Animal.
4. Flemish Entomological Society. "Butterflies in the Benelux: 35 Lycaena tityrus (Poda, 1761) / Sooty copper / Lycaenidae – Lycaeninae". Vaadatud 8.12.2017.
5. "E-elurikkus". Vaadatud 31.10.2017.
6. "Suomen Lajitietokeskus". Vaadatud 31.10.2017.
7. "UK Butterflies". Vaadatud 28.11.2017.
8. "The IUCN Red List of Threatened Species". Vaadatud 31.10.2017.
9. Parmesan, C., Ryrholm, N., Stefanescu, C., Hill, J.K., Thomas, C.D., Descimon, H., Huntley, B., Kaila, L., Kullberg, J., Tammaru, T., Tennent, W.J., Thomas, J.A., Warren, M. (1999). Poleward shifts in geographical ranges of butterfly species associated with regional warming. Nature, 399(6736): 579–583.
10. Karl, I., Janowitz, S. A. and Fischer, K. (2008), Altitudinal life-history variation and thermal adaptation in the copper butterfly Lycaena tityrus. Oikos, 117: 778–788.
11. Klockmann, M., Schröder, U., Karajoli, F. and Fischer, K. (2016). Simulating effects of climate change under direct and diapause development in a butterfly. Entomol Exp Appl, 158: 60–68.

Välislingid

• Pruun-kuldtiib andmebaasis eElurikkus