Päästeamet

Päästeamet
Päästeameti embleem
Lühend PäA[1]
Asutatud 25. mai 1992
Tüüp amet
Peakorter Raua 2, Tallinn
Peadirektor Margo Klaos
Peadirektori asetäitja Tauno Suurkivi
Peadirektori asetäitja Andreas Anvelt
Emaorganisatsioon Siseministeerium
Töötajaid 2080 (01.07.2021)
Veebileht paasteamet.ee

Päästeamet on Siseministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mille tegevusvaldkond on ennetustöö, ohutusjärelevalve, pääste- ja demineerimistöö ning kriisireguleerimise korraldamine.[2]

Päästeamet juhib Eestis päästeala tööd, korraldades päästetöid, teostades tuleohutuse järelevalvet ning kohaldades vajaduse korral riiklikku sundi seadustes ette nähtud juhtudel ja korras.[2]

Alates 2. aprillist 2023 on Päästeameti peadirektor Margo Klaos.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aastal nimetati Eesti NSV Siseministeeriumi Tuletõrje Valitsus ümber Siseministeeriumi Tuletõrjeametiks. Eesti NSV Valitsuse määrusega nr. 10 16. jaanuarist 1990. aastal moodustati Tuletõrje- ja Päästeamet[3] ja Vabariigi Valitsuse 4. veebruari 1991. aasta määrusega nr 26 moodustati EV Riiklik Tuletõrjeamet.[4] Eesti Vabariigi Riikliku Tuletõrjeameti peadirektoriks nimetati endine Siseministeeriumi koosseisus olnud Tuletõrjeameti peadirektor Ants Muna.

Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1991. aasta korraldusega nr 30-k kohustati Siseministeeriumi 10. veebruariks 1991. aastal andma loodavale EV Riiklikule Tuletõrjeametile 1. oktoobri 1990. aasta seisuga üle Siseministeeriumi koosseisus olev Tuletõrjeamet koos kõigi allüksustega ning kohustati EV Riikliku Tuletõrjeametit andma üle kutselised tuletõrjemalevad ja sõjaväestatud tuletõrjeüksused maakondade ning vabariikliku alluvusega linnade valitsustele.

10. septembril 1991 otsustas Eesti Vabariigi Valitsus moodustada Eesti Vabariigi Riikliku Päästeamet (Eesti Päästeamet) Eesti Vabariigi siseministri valitsemisalas.[5] Eesti Vabariigi Riikliku Päästeameti poolt võeti ka üle NSV Liidu Kaitseministeeriumi väeosade 258. üksiku mehhaniseeritud tsiviilkaitsepolgu s/o nr. 75222 Kohtla-Järvel/Jõhvis, Kose lähedal Ravilas asunud tsiviilkaitse väeosa[6] ja tsiviilkaitse sidesõlme nr. 68315 Kosel materiaalne baas ja tehnikavahendid.

Eesti Vabariigi Tsiviilkaitse Staabi tegevus vabariigi territooriumil lõpetati 13. novembrist 1991. aastal. Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehele allunud tsiviilkaitsesüsteemi juhtis Tsiviilkaitse staap. Eesti Vabariigi Tsiviilkaitse Staabi käsutuses olnud materiaalsed väärtused ja ametiruumid: Tallinnas, Raua tänav 2 asuva hoone IV korrus, Erika tänav 3 ja Energia tänav 6a asuvad hooned ning Eesti NSV Tsiviilkaitse Staabi[7] vabariiklik juhtimispunkt Rannamäe tee 1, anti üle Eesti Päästeametile.[8]

1991. aasta detsembris EV Valitsuse määrusega nr 256 kinnitatud "EV ühtse päästeteenistuse kontseptsiooni" alusel Kodanikukaitse ja tuletõrje struktuuride ühinemiseks anti välja Vabariigi Valitsuse määrus nr 159, 25. maist 1992.a. EV Riikliku Tuletõrjeameti likvideerimiseks ja tema funktsioonide üleandmiseks EV Riiklikult Päästeametile. 1. jaanuaril 1992. aastal moodustati Jõhvi Päästerügement ja Tallinna Pääste- ja Juhtimiskompanii. Siseministeeriumi 3. juuni 1992. aasta käskkirjaga nr 63 moodustati komisjon EV Riikliku Tuletõrjeameti funktsioonide, varade ja allüksuste üleandmiseks Päästeametile.[9] 3. novembri 1994 EV Valitsuse määrusega nimetati 1. novembrist 1994 senine Riiklik Päästeamet ümber Riigi Päästeametiks.

Ühendatud Päästeameti peadirektoriks määrati Harry Hein, tema asetäitjateks, Eesti Vabariigi Riiklikus Päästeametis töötanud, Kalev Timberg ning Ants Rööp. Tuletõrje- ja päästeteenistuse ning erivarustuse valdkonna peadirektori asetäitjaks nimetati Mati Raidma.

Päästeameti haldusse kuulusid:

Oluline oli Päästeameti juurde demineerimisrühmade loomine 1992. aastal, sest koos Nõukogude armeega olid Eestist lahkunud ka Vene demineerijad.[12] 1996. aastal viidi läbi sõjaväestatud päästeüksuste ümberkorraldamine ja Jõhvi Päästerügement ning Tallinna Pääste- ja Juhtimiskompanii reorganiseeriti Riigi Päästeameti Jõhvi Üksik-Päästekompaniiks, Kohtla-Järvel ja Tartu Üksik-Päästekompaniiks, Luunja vallas Sirgu külas ning Tallinna Üksik-Päästekompaniiks[13], Kose vallas Vardjal[14].

Sõjaväestatud päästekompaniid kaotati 2005. aastal ja nende asemele loodi riiklikud päästekomandod. Kolme üksik-päästekompanii tegevuse lõpetamisel moodustati 1. oktoobril 2005 üleriigiline nelja regionaalse pommigrupiga demineerimiskeskus. 2006. aastal ühendati 15 Eesti maavalitsuste hallatavat päästeteenistust nelja regionaalse päästekeskuse alla: Põhja-Eesti Päästekeskus, Lõuna-Eesti Päästekeskus, Ida-Eesti Päästekeskus ja Lääne-Eesti Päästekeskus[12], liideti Tallinna Tuletõrje- ja Päästeamet ning Harjumaa Päästeteenistus.

2012. aasta alguses eraldati Häirekeskus Päästeametist Siseministeeriumi valitsemisalas olevaks iseseisvaks valitsusasutuseks ning seni Päästeameti haldusalasse kuulunud neli päästekeskust liideti Päästeameti ühtse juhtimise alla. Ümberkorralduste eesmärk oli suurendada elupäästevõimekusega komandode arvu.[12]

Tegevusvaldkonnad

[muuda | muuda lähteteksti]
Päästeteenistuste maskott Nublu Eesti Vabaõhumuuseumi Orgmetsa pritsikuuris.
Foto: 24.04.2009
Päästetööd pärast inimvigastusteta autoõnnetust

Päästeametil on viis peamist tegevusvaldkonda.[2]

  • Päästetööd. Päästetöödeks loetakse tegevust mille eesmärk on päästa inimesi, loomi ning vara või kaitsta keskkonda erinevate õnnetuste korral. Õnnetusteks võivad olla liiklusõnnetused, tulekahjud, loodusõnnetused, kemikaalilekked jmt. Samuti käsitletakse päästetöödena õnnetusega kaasnevate ohtude likvideerimist (näiteks tulekahju naabruses asuvate inimeste hoiatamine leviva suitsu eest).
  • Ohutusjärelevalve. Järelevalve eesmärk on õigusaktidega kehtestatud tuleohutusenõuete järgmise kontroll. Päästeametil on õigus nõuda tuleohutusnõuete järgimist ning teha vastavaid ettekirjutusi. Seejuures ei kontrolli amet tuleohutuse järgimist mõningates spetsiifilistes valdkondades. Need on tsiviillennundus, raudteetransport, allmaarajatised (näitekskaevandused) ja veetransport. Lisaks eelnevale ei jälgi amet tuleohutusnõuete täitmist kaitseväes ega metsa ja muu taimestikuga kaetud aladel.
  • Kriisireguleerimine. Kriisireguleerimise kui tegevuse eesmärk on hädaolukorraks valmisoleku säilitamine ja selle parandamine. Hädaolukorras töötavad käsikäes kohalikud omavalitsused, Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, Kaitsevägi, Kaitseliit ja muud valitsusasutused.
  • Tuleohutus- ja päästealane ennetustöö. Ennetustegevuse eesmärk on päästealal omandatud teadmiste ning kogemuste jagamine elanikkonnale vältimaks inimeste õnnetusse sattumist. Igal aastal toimub ennetustegevuse projektide konkurss, millest parimaid finantseeritakse.
  • Demineerimistööd. Demineerimistöid teeb päästeamet oma struktuuriüksuse Demineerimiskeskuse kaudu. Demineerimistöödeks on lõhkeseadeldiste hävitamine, pommikahtluse kontroll jmt.

Päästeameti juhtkond

[muuda | muuda lähteteksti]

Päästeameti juhtkond on kolmeliikmeline: peadirektor ja kaks peadirektori asetäitjat.

  • Margo Klaos – Päästeameti peadirektor
  • Martin Lambing – peadirektori asetäitja päästetöö, ennetustöö, ohutusjärelevalve, demineerimise, kriisideks valmisoleku ja vabatahtliku pääste alal.
  • Peadirektori asetäitja halduse alal vastutab valdkondade eest, millega tegelevad arendusosakond, haldusosakond, personali- ja asjaajamise osakond, rahandusosakond, kommunikatsiooniosakond ning õigusosakond.

Päästeameti peadirektorid

[muuda | muuda lähteteksti]

Päästeameti struktuur

[muuda | muuda lähteteksti]
Päästeameti Lõuna päästekeskuse sõiduk 2013. aastal

Päästeameti struktuuriüksused:

Päästeametil on kokku 71 riiklikku päästekomandot, 4 pommigruppi, 119 vabatahtliku päästekomandot.[15]

 Pikemalt artiklis Päästekomando

Päästeameti aumärgid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kaks korda aastas tunnustab Päästeamet päästeteenistuse aumärkidega inimesi, kes on üles näidanud vaprust elude päästmisel või panustanud päästeala arengusse.

Ettepaneku aumärgi andmiseks võivad päästeasutusele teha: päästeasutuse ja struktuuriüksuse juht; kõik päästeteenistujad, kooskõlastades ettepaneku struktuuriüksuse juhiga, kellele aumärgi kandidaat vahetult allub;

Siseministeeriumi kantsler; Sisekaitseakadeemia rektor ja Päästekolledži juht; vallavanem ja linnapea.

Päästeteenistuse aumärgi liigid ja kirjeldus ning päästeteenistuse aumärgi andmise ja kandmise ning äravõtmise kord.

Päästeteenistuse aumärgiliigid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Päästeteenistuse suur kuldrist - annab siseminister erakordsete teenete eest päästealal;
  • Päästeteenistuse kuldrist – annab siseminister ulatuslike ja keerukate päästetööde juhtimise või silmapaistvate teenete eest päästealal, samuti kauaaegse eeskujuliku teenistuse eest päästeasutuses;
  • Päästeteenistuse hõberist - annab siseminister keerukate päästetööde juhtimise või silmapaistvate teenete eest päästealal;
  • Päästeteenistuse medal – annab siseminister keerukatel päästetöödel üles näidatud vapruse eest või teenete eest päästealal.
  • Elupäästja medal - annab siseminister tunnustusena inimeste elu päästmisel ilmutatud vapruse ning kangelaslikkuse eest. Medaleid antakse välja üks kord aastas organiseeritud tuletõrje aastapäeval septembris.
  • Päästeameti kuldsete tammelehtedega teenetemedal – annab siseminister Päästeameti teenistujale 15-aastase laitmatu või silmapaistvalt hea teenistuse eest Päästeametis;
  • Päästeameti hõbedaste tammelehtedega teenetemedal – annab siseminister Päästeameti teenistujale 10-aastase laitmatu või silmapaistvalt hea teenistuse eest Päästeametis.
  • Päästeameti rinnamärk - annab Päästeameti peadirektor neile, kes on märkimisväärselt panustanud erinevate tegevuste ja projektide kaudu Päästeameti eesmärkide saavutamisse.
  • Päästeameti missioonmedal - annab Päästeameti peadirektorpäästemeeskonna koosseisus või eksperdina rahvusvahelisel missioonil osalenud meeskonna liikmele ning Eesti Vabariigi või välisriikide kodanikele, kes on andnud silmapaistva panuse koostööks või osutanud tõhusat kaasabi Eesti Päästemeeskonna või eksperdi edukaks tegutsemiseks missioonil.</ref>

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Siseturvalisuse arengukava 2020-2030 (PDF; lk 47)". Siseministeerium. Vaadatud 16. august 2022.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Päästeameti põhimäärus". Riigi Teataja. 15. veebruar 2017. Vaadatud 21.12.2021.
  3. ↑ Eesti NSV riiklike ametite moodustamise kohta, Vabariigi Valitsuse määrus 16.01.1990
  4. ↑ "Eesti Vabariigi Riikliku Tuletõrjeameti põhimääruse" kinnitamise kohta, RT 1991, 6, 95
  5. ↑ Eesti Vabariigi Riikliku Päästeameti moodustamise kohta, RT 1991, 31, 386
  6. ↑ 1992. aasta Märtsi alguses võttis päästeteenistus üle Kose lähedal Ravilas asunud tsiviilkaitse väeosa. Tallinna päästekompanii Ravila üksuses hakksid aega teenima Kose ümbruse 30 noormeest. Üksus alustas tööd 1. aprillil, Harju Elu, nr. 11, 17 märts 2017, lk 9
  7. ↑ ENSV Tsiviilkaitse Staap, 1944-1991, The National Archives of Estonia, ERA.R-1802
  8. ↑ Tsiviilkaitse Staabi tegevuse lõpetamise kohta vabariigi territooriumil, Eesti Vabariigi Valitsuse korraldus 14. novembrist 1991. a. nr. 426-k
  9. ↑ Eesti Vabariigi Riiklik Tuletõrjeamet, 1944-1991, The National Archives of Estonia, ERAF.95SM
  10. ↑ Demineerija pole kamikaze, kuid teda on õpetatud mõtlema kui terroristi, Sõnumileht : SL, nr. 12, 16 jaanuar 1996
  11. ↑ Riigi Päästeameti põhimäärus., Siseministri määrus 1. novembrist 1994. Nr. 25, RTL 1997, 62, 344
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 "Päästeameti lühiajalugu". Vaadatud 22.12.2021.
  13. ↑ Sõjaväestatud päästeüksuste ümberkorraldamine, RT I 1996, 20, 373
  14. ↑ Sõjaväestatud päästeüksuste põhimääruste kinnitamine., RTL 1998, 220, 876
  15. ↑ "Päästeamet organisatsioonina". Vaadatud 22.12.2021.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]