"Pääsuke" (originaalis "La Rondine") on Giacomo Puccini ooper (commedia lirica) kolmes vaatuses Giuseppe Adami tekstile Alfred Maria Willneri ja Heinz Reicherti libreto järgi.
Esmaettekanne toimus 27. märtsil 1917 Monte Carlo ooperiteatris. Rollide esmaesitajad olid Gilda dalla Rizza (Magda), Ina Maria Ferraris (Lisette), Tito Schipa (Ruggero), Francesco Dominici (Prunier), Gustave Huberdeau (Rambaldo) ja Charles Delmas (Gobin). Dirigeeris Gino Marinuzzi.
1913. aasta keskel viibis Puccini seoses ooperi "Tütarlaps kuldsest läänest" esietenduse ettevalmistusega Viinis. Sügise hakul tellis Viini Carl-Theateri juhtkond Puccinilt Viini opereti taolise meelelahutusliku teose, milles muusikanumbrid vahelduksid kõnedialoogidega. Lepiti ka, et see võib olla koomiline ooper Richard Straussi "Roosikavaleri" stiilis. Puccini nõustus ja asus 1914. aasta mais komponeerima. Töö kulges vaevaliselt. Teos sai valmis 1916. aasta aprillis ja osutus opereti jaoks liiga akadeemiliseks. Puccini ei hinnanud operetižanri eriti kõrgelt ning "La Rondine" valmis siiski retsitatiivide, mitte kõnedialoogidega. Tegemist on Puccini kõige kergemasisulisema teosega. Muusika eripäraks on, et Puccini kasutab tegelaste iseloomustamiseks tollaseid moodsaid tantsurütme, näiteks tangot.
Algselt kavandatud Viini esiettekannet takistas esimese maailmasõja puhkemine ning Itaalia kuulumine Austria-Ungari vastasesse liitu. Seetõttu valiti teose esietenduse kohaks Monte Carlo ooperiteater ning peaosadesse tollased ooperielu tähed Gilda dalla Rizza ja Tito Schipa. Ooper sai esietendusel suure menu osaliseks, kuid järgmistel aastakümnetel esitati seda võrdlemisi harva. Ooperis on tunda maestro varasematest teoste, eriti "Madama Butterfly" ja "Boheemi" käekirja ja lugude modifikatsioone. Kuid vaatamata partituuri kunstilisele väärtusele on "La Rondine" üks Puccini vähem õnnestunud teoseid. Puccini kirjastaja Tito Ricordi ei osutanudki teose vastu huvi. Ooperi kirjastas hoopis konkureeriv Lorenzo Sonzogno muusikakirjastus.
Enne Itaalia esiettekannet Bolognas 1917. aastal tegi maestro mitmeid parandusi ja täiendusi. Kuid ei seal ega kolm aastat hiljem Viinis olnud teos menukas. Ooperist ei kujunenudki välja lõplikku versiooni. Puccini polnud sageli oma töö tulemusega rahul. Nii oli ka "Pääsukesega", mida ta muutis mitu korda ja tegi lõpuks kolm versiooni, millest kaks olid täiesti erineva lõpuga. Maestro suri enne ära, kui tegi lõpliku valiku. Teine versioon esietendus 1920. aastal Palermo Teatro Massimos. Kolmas valmis küll 1927. aastal, kuid seda esitati New Yorgis alles 22. märtsil 1994. Selle versiooniga juhtus õnnetus: Teise maailmasõja ajal põhjustasid liitlaste pommirünnakud Casa Sonzogno hoones tulekahju ja selle arhiivis olnud partituurist osa hävis. See tuli taastada säilinud vokaali klaveriseadete põhjal. Kolmanda versiooni orkestratsiooni viis autentses Puccini stiilis lõpule Itaalia helilooja Lorenzo Ferrero Torino Teatro Regio tellimusel.
Hilisemates lavastustes on juhindutud algvariandist. Teost on lavastatud Napolis (1958), Torinos (1994), Milanos (1994), Leedsis (1994, 2001), Bonnis (1995), Luccas (1998), Washingtonis (1998), Los Angeleses (2000, 2008), Veronas (2002), Helsingis (2002, 2003, 2007), Atlantas (2002), Londonis (2002, 2005, 2013), Bostonis (2003), Pariisis (2005), New Yorgis (2005, 2008, 2014), Dallases (2007), Monte Carlos (2007), San Franciscos (2007), Veneetsias (2008), Sarasotas (2008), Portugalis (2012) ja San Josés (2017).
Estonia talveaias esitas 1995. aastal "Pääsukest" Eesti Muusikaakadeemia ooperistuudio.
Helisalvestised on aastatest 1966, 1971, 1981, 1983, 1997, 2007 ja 2012.
Tegevus toimub 19. sajandi keskel Pariisis ja Nizzas. Magda on varaka pankuri Rambaldo armuke. Rambaldo korraldab oma majas peo, kus osaleb ka tema vana sõbra poeg Ruggero Lastouc. Poeet Prunier räägib seltskonnale, et sentimentaalne armastus on taas moodi tõusnud. Prunier ütleb, et Magda on nagu pääsuke, kes küll lendab pesast välja, leiab armastuse linnast kaugel, kuid igatseb sinna taas tagasi tulla. Magda armub Ruggerosse, kes peol igavleb. Noormees kingib Magdale kalli kaelakee. Magda teenijanna Lisette soovitab Ruggerol veeta õhtu Bullieri kohvikus. Magda järgneb sinna grisetiks riietatuna. Ruggero istub kohvikus üksi. Ta ei tunne Magdat ära ja palub teda tantsima. Peagi joovad nad armastuse toosti ning otsustavad jätkata elu koos. Rivierasse ostetakse maja. Ruggero loodab, et Magda nõustub temaga abielluma. Ta on kirjutanud vanematele, et saada neilt nõusolek ja küsida juurde raha, mis hakkab lõppema. Ruggero unistab rahulikust ja idüllilisest maakodust. Ruggero emal on hea meel, et poeg võtab lõpuks naise. Kuid ei idülliline maakodu Nizza lähedal ega perekonnaelu ei sobi Magdale. Ta sõidab koos talle külla tulnud Lisettega tagasi Pariisi, sest Rambaldo tunneb tema järele igatsust. Ruggero vajub pisarates kokku.