Põllumajandusmasinad (ka põllu(töö)masinad) on üks kõige murrangulisemaid ja mõjukamaid rakendusi tänapäevasele tehnoloogiale. Inimese ürgne vajadus söögi järele on tihti põhjustanud arengut tehnika ja masinate vallas. Viimase 250 aasta saavutused maaviljeluse tehnoloogiates on üle kogu maailma muutnud seda, kuidas inimesed töötavad ja toitu toodavad.
Esimene isik, kes alustas maaviljelust, tegi seda tõenäoliselt paljaste kätega, ning võimalik, et ta kasutas ka keppide või kivide abi. Käsitööriistad – noad, vikatid ja puitadrad – kujunesid välja hiljem ning jäid maaviljeluses valitsema tuhandeteks aastateks. Kuna selle aja tehnika abil suutsid perekonnad vaevu iseennastki ära toita, tegelesid peaaegu kõik maaviljelusega.
Tööstusliku pöörde saabudes töötati välja keerukamad masinad, millega seoses said maaviljelusviisid suure tõuke edasi. Viljakoristuse võtsid üle ratastega masinad. Rehepeksmise võtsid üle terasid õlgedest eraldavad masinad.
Taolised masinad vajasid palju võimsust, mille saamiseks kasutati esialgu hobuseid ja teisi koduloomi. Aurumasina leiutamisega saabusid teisaldatavad mootorid ning hiljem ka sõidukimootorid – mitmeotstarbelised liigutatavad energiamuundurid, mis on maadpidi roomavaks sugulaseks aururongidele. Maaviljeluses võtsid aurumootorid hobustelt raske vedamistöö, samuti varustati need rihmaratastega, tänu millele saab paiksetele masinatele pika rihma abil energiat üle kanda. Tänapäevaste normide järgi oli nendel auru jõul töötavatel hiiglastel vähe võimsust, kuid tänu nende suurusele ja madalale ülekandesuhtele oli nendel suur veojõud. Nende väikese kiiruse tõttu ütlesid talunikud, et traktoritel on kaks kiirust – "aeglane ja paganama aeglane".
Järgmise põlvkonna traktorite peamiseks jõuallikaks said bensiini- ja hiljem diiselmootor. Need mootorid said aluseks iseliikuva saagikoristus- ja rehepeksumasina, ehk lühidalt kombaini arendusele. Selle asemel, et viljavarred ära lõigata ja need paiksesse rehepeksumasinasse vedada, teevad kombainid põllul liikumise ajal ära nii lõikamise, rehepeksu kui ka terade eraldamise.
Kuigi kombainid võtsid traktoritelt viljalõikuse üle, tehakse tänapäevases talus enamik töid siiski traktoriga. Neid kasutatakse põllutöömasinate järelevedamiseks – masinad, millega haritakse maad, istutatakse seemneid, või sooritatakse teisi toiminguid.
Mullaharimismasinaid kasutatakse maapinna ettevalmistamisel külviks. Nendest kõige tuntum on ader, muistne lihtmasin, mida John Deere 1838. aastal täiustas. Tänapäeval kasutatakse mulla harimiseks peamiselt liikuvat agregaati – traktorit ja põimmasinat.
Seemnete muldaviimiseks kasutatakse külvikut, mis külvab seemned ühtlase reavahega pikkadesse vagudesse. On külvikuid, millega saab seemet külvata eelnevalt harimata mulda. Neid nimetatakse tinglikult otsekülvikuteks. Samuti on olemas põimkülvikud, mis harivad mulla, külvavad seemned ja väetised, ning tihendavad külviread ühe töökäiguga.[1]
Kui on aeg rohttaimi heinaks või siloks niita, siis tehakse seda haakeniidukitega.
Tänapäevased mehaanilised niisutussüsteemid põhinevad suures osas masinatel. Et suuri maa-alasid kiiresti veega varustada, kasutatakse mootoreid, pumpasid ning muid eriotstarbelisi seadmeid ja mehhanisme. Selliste seadmetega on võimalik teisaldada ka väetist ja putukamürke.
Lisaks traktoritele on eri maaviljeluse valdkondades võetud kasutusele ka erinevaid sõidukeid, nagu veoautod, lennukid ning helikopterid, mida kasutatakse alates saagi vedamisest ja varustuse mobiilseks muutmisest kuni õhust pritsimiseni ja kariloomade haldamiseni.
Viimase sajandi vältel on põllumajandusmasinate tehnoloogia läbinud vähe põhimõttelisi muudatusi. Moodsaid kombaine ja külvikuid on edasi arendatud ja pisut kohendatud, kuid tänapäevane kombain lõikab, peksab ja eraldab vilja sisuliselt samal viisil, nagu alati. Siiski on tehnoloogia muutmas seda, kuidas inimesed masinaid juhivad, sest seiresüsteemide, GPS-lokaatorite ja isejuhtimisprogrammide abil on kõige arenenumad traktorid ja masinad täpsemad ning kulutavad vähem kütust, seemneid ja väetist. Lähitulevikus hakkavad mõned põllumajandusmasinad end GPS-kaartide ja elektrooniliste andurite abil ise juhtima. Veelgi esoteerilisemad on nano- ja geenitehnika, kus kasutatakse vastavalt allmikroskoopilisi seadmeid ja bioloogilisi protsesse, et masinatena enneolematutel viisidel põllumajanduslikke ülesandeid täita.
See artikkel on täielikult või osaliselt tõlgitud artikli(te)st Agricultural_machinery sellest versioonist.