Raku

 See artikkel on keraamikatehnikast. Tallinna allasumi kohta vaata Raku (allasum); järve kohta vaata Raku järv; sovhoosi kohta vaata Raku (sovhoos).
Honami Kōetsu. "Fujisan", teenõu. Valge raku-põletus. Edo ajastu, 17. sajand. Rahvuslik aare
Läänepärane raku-põletus

Raku (jaapani keeles 楽焼 rakuyaki, 'raku keraamika') on Jaapanis 17. sajandil välja kujunenud madalkuumuskeraamika põletusviis. Samuti kannavad seda nimetust raku-põletuse läbinud tooted, mida Jaapanis kasutatakse teetseremooniatel.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänu zen-budismile levisid Jaapanis laialdaselt teetseremooniad. Nendeks tseremooniateks oli vaja nõusid ja nõnda olevat Jaapani teemeister Sen no Rikyū (千利休; 1522–1591) esitanud tellimuse Chōjirōle, kelle valmistatud nõud äratasid Rikyūs imetlust oma ilu ja rafineeritud vormiga. Chōjirō valmistas keraamilisi esemeid, mis olid kas täiesti mustad või punased, paistsid silma oma lihtsuse ja dekoori puudumisega ning seeläbi peegeldasid hästi wabi-sabi ideaale.[1]

Kyōto keraamik Chōjirō (長次郎; 1516–1592) olevat ürikute kohaselt osalenud Jurakudai palee ehituse juures katusekivide valmistamisel, töötades seejuures daimjo Toyotomi Hideyoshi (豊臣 秀吉; 1536/37–1598) heaks. Viimane olevat kinkinud talle pitsati, millel asetses kanji kirjamärk 樂 raku. Chōjirō võttis selle endale perekonnanimeks ja tema lapsendatud pojal Jōkeil, kes jätkas isa tööd, lubati tema talendi tunnustamise märgina seda nime edasi kasutada. Niimoodi algas Raku dünastia, kus põlvest põlve pärandus keraamikatehnika ja nimi Raku ning mille järeltulijad elavad tänapäevani Jaapanis ja jätkavad keraamikaga tegelemist.[1]

Kui 18. sajandil ilmus raku-tehnikat käsitlev õpetus, siis asutasid paljud Jaapani keraamikud Kyōto lähedusse keraamikatöökodasid sellega tegelemiseks.[1]

1925. aastal tutvustas Euroopas raku-tehnikat inglise keraamik Bernard Leach (1887–1979), kes oli Jaapanis seda lähemalt tundma õppinud.[1]

Väljaspool Jaapanit saavutas raku 20. sajandi teisel poolel erakordse populaarsuse, ehkki arenes täiesti teises suunas. Võrreldes kodumaa loodusliku, minimalistliku ja tarbelise funktsiooniga, muutus läänes tähtsaks värvide mäng ja vormikäsitlus ning tarbelisus suures osas välistati.[1]

Kyōtos 1979. aastal toimunud konverentsil toimus kirgi kütnud vaidlus läänepärast raku-tehnikat kasutavate keraamikute Paul Soldneri ja Rick Hirshi ning Raku dünastia noorima liikme Kichiemoni (neljateistkümnendast põlvkonnast) vahel "raku"-nimetuse kasutusviiside üle. Jaapani keraamikute arvates võiks iga keraamiku loodud nõud kanda nende enda nime (ehk siis Soldneri nõud ja Hirshi nõud).[1]

Raku-põletus

Tehnika

[muuda | muuda lähteteksti]

Eristatakse kahte rakutehnikas valmistatud teejoomisnõude tüüpi:[1]

  • Punane raku on valmistatud punasest savist ja põletatud madalamal temperatuuril (umbes 900 °C). See on kaetud läbipaistva pliiglasuuriga.
  • Musta raku glasuuri põhimaterjaliks kasutatakse musta kivimit, mis on saadud Kyōto lähedalt Kamo jõe sängist. Mustaks põlev glasuur kobrutab kergelt. Põletus toimub kõrgemal temperatuuril kui punase raku korral.

Mõlemal juhul toimub varem eelpõletus 900 °C juures. Glasuurpõletuse jaoks kaetakse nõud paksu glasuurikihiga, misjärel nad kuivatatakse täielikult. Seejärel asetatakse pihtide abil esemed juba põletustemperatuuri saavutanud ahju, mis töötab tavaliselt puidu- või gaasiküttel. Kui glasuur sulama hakkab ja sulamisel tekkinud mullid on tasandunud, võetakse esemed tangidega välja.[1]

Raku-põletus

Edasi on kaks võimalust:[1]

  • Jaapanipärase raku tegemisel asetatakse ese jahtuma, kuni tuleb välja glasuuri põhivärvus. Seejärel kastetakse ese külma vette, mistõttu glasuur praguneb ja tekib krakleevõrgustik.
  • Läänepärase raku tegemisel asetatakse hõõguvkuumad esemed süsinikurikkasse keskkonda (tavaliselt tünni, mis on täidetud saepuru, õlgede, puulehtede, paberi või muu sarnasega). Anum kaetakse kaanega ja esemel lastakse tekkinud suitsuses keskkonnas paar minutit seista. Suits tungib poorsesse savisse ja värvib nii selle kui ka glasuuripraod mustaks. Pärast redutseerimist tõstetakse ese külma vette ja puhastatakse tahmast.

Glasuuri saab efektsemaks muuta metallisoolade kasutamisega. Näiteks annab rakuglasuuris olev vaseühend reduktsiooni tõttu glasuurile punaka värvuse. Glasuuris olevatest metallisooladest tekib glasuuri peale puhastest metallidest kile, mis aitab tekitada lüstrile omast pinnaefekti.[1]

Nõuded savimassile

[muuda | muuda lähteteksti]
Raku-tehnikas teenõu Jaapanist (16. sajand)
Tōkyō Rahvusmuuseum

Põhiline tingimus on see, et kasutatav savimass peab vastu pidama termilisele šokile, kuna põletuse käigus tuleb keraamilistel esemetel üle elada väga suuri temperatuurikõikumisi. Seejuures ei tohi nad aga kiirel jahtumisel puruneda ega praguneda.[1]

Keraamiline mass peaks sisaldama rohkelt šamotti (20–40%), mis aitab vähendada soojuspaisumise mõju. Samalaadselt mõjuvad ka näiteks kvarts ja küaniit, kuid neist esimene võib liiga rohkel kasutamisel esile kutsuda glasuuridefekte. Poorsuse tagamiseks on vajalik orgaaniliste materjalide (saepuru, aganad jm.) sisaldus, mida võib olla kuni 20%. Vajalik on ka väikese soojuspaisumisega ainete (näiteks spodumeen ja pataliit) ning aeglaselt klaasistuvate ainete (näiteks põldpagu ja vollastoniit) sisaldus.[1]

Glasuur

[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsioonilises jaapani rakukeraamikas kasutati algselt nii kõrg- kui madalkuumusglasuure, mistõttu on raske rakuglasuure muudest glasuuridest eristada. Rakukeraamikas kasutatakse läbipaistvaid, katvaid, klaasjaid, voolavaid, nahkjaid, matte ja värvilisi glasuure. Rakuglasuuride koostis ja omadused soodustavad ka kraklee ehk pragudevõrgustiku ning muude esteetiliselt hinnatud iseärasuste tekkimist. [2]

Rakukeraamikas kasutatavaid glasuure saab jagada

  1. toor- ja frittglasuurideks;
  2. koostise järgi kas plii- või alkaalglasuurideks või
  3. sulamistemperatuuri järgi. [2]

Toorglasuurid

[muuda | muuda lähteteksti]

Toorglasuur on glasuur, mille valmistamiseks ei pea glasuuri komponente eelnevalt töötlema. Algselt kasutati jaapani rakupõletustes vaid toorpliiglasuure. Toorpliiglasuuri eeliseks on madal sulamistemperatuur, läige ning erksad värvitoonid, ent suureks miinuseks on selle mürgisus, mistõttu ei tohi sellega toidunõusid glasuurida. Tänapäeval kasutatakse toorpliiglasuuri vaid dekoratiivsetel eesmärkidel. [2]

Frittglasuurid

[muuda | muuda lähteteksti]

Frittglasuuri tegemise käigus keedetakse glasuuri tooraine esmalt kokku klaasjaks massiks, mis seejärel kiirelt jahutatakse ning viimaks peeneks jahvatatakse. Seda protsessi nimetatakse frittimiseks ning jahvatatud massi fritiks. [2]

Alkaalglasuurid

[muuda | muuda lähteteksti]
Läänepärase raku tunnusjoon – järelreduktsioon

Alkaalglasuurid on tänapäeval enim kasutusel olevad rakuglasuurid, ent traditsioonilises jaapani rakus neid ei kasutatud. Alkaalglasuuride koostises on kas potas (K2CO3), sooda (Na2CO3) või liitiumoksiid (Li2O). Nende glasuuride eelisteks on madal sulamistemperatuur, kergesti tekkiv kraklee, värviküllasus ning suhteline ohutus kasutamisel. [2]

Reduktsioonglasuurid

[muuda | muuda lähteteksti]

Reduktsiooniks nimetatakse põletusjärgset protsessi, kus ahjust tulnud kuumad esemed asetatakse metallanumasse, mille põhja on lisatud kergesti süttivat orgaanilist materjali, näiteks saepuru, männiokkaid või ajalehti. Pärast nõude asetamist anumasse suletakse see kaanega, et lõigata ära hapniku ligipääs, mille tulemusena tekib läänepärasele rakule omane suitsutusefekt. Reduktsioonglasuuride puhul on seega tegu glasuuridega, mis vajavad muutumiseks hapnikuvaest keskkonda. Enim muudavad tooni glasuurid, mis sisaldavad raua- või vaseühendeid. [2]

Vaskmatt

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaskmatt on rakukeraamika tehnika, mis on pärit Ameerikast ning on seal tänini laialdaselt kasutusel. Vaskmatti on võimalik tekitada vaid läänepärases rakupõletuses, kuna selleks on vajalik hapnikuvaene keskkond. Vaskmati saavutamiseks segatakse suur kogus vaskoksiidi (Cu2O) või -karbonaati (Cu2CO3) väikese koguse alkaalfritiga. Alkaalfritt on vajalik selleks, et vask glasuuritud eseme peale kinnituda saaks. Pärast esemete ahjust välja võtmist asetatakse need põlema süttiva materjaliga täidetud metallkonteinerisse ning lastakse leegil kord peaaegu kustuda ja siis jälle üles tõusta, sest tugevate toonide saamiseks tuleb vaske reoksüdeerida. [2]

Paatina

[muuda | muuda lähteteksti]

Paatina on mitmesuguseid toone andev ning huvitavaid pinnastruktuure moodustav glasuuriliik, mis võib meenutada sisaliku nahka või tardunud laavat. Paatina õnnestumiseks on samuti vajalik järelreduktsioon. [2]

Lüster

[muuda | muuda lähteteksti]

Lüster on läänepärases rakukeraamikas kasutatav glasuuriliik, mille tunnuseks on atraktiivselt läikivad pinnad. Läike tekitajaks on metalliühendid, täpsemalt hõbeda, vismuti ja kulla soolad. Lisaks on lüstriefekti võimalik saavutada toonivate metallisoolade lahuste ja glasuuri peale lisatavate lüstrite abil. Lüstri pigment sõltub sellest, kui kiiresti võetakse kuum ese ahjust välja ja asetatakse suitsutusnõusse. Erinevalt vaskmatist ei tõsteta suitsutusnõu kaant pärast esemete sinna asetamist enne nende jahtumist pealt, sest lüstriefekti tekkimiseks tuleb hapniku ligipääs ära lõigata. [2]

Glasuuri värvus

[muuda | muuda lähteteksti]

Glasuurile annavad värvuse erinevad metallioksiidid, -soolad ja pigmendid. Tuntumad metallid ja nende toonid on:

  • Koobalt (Co) – helesinine kuni tumesinine
  • Vask (Cu) – heleroheline kuni tumeroheline, türkiis
  • Raud (Fe) – helekollane kuni tumepruun
  • Mangaan (Mn) – heleroosa kuni lillakasmust
  • Kroom (Cr) – roheline [2]
Kollakas toon tuleneb raudkloriidi kasutamisest, tumedad triibud aga sissepõlenud jõhvidest

Valmisesemed

[muuda | muuda lähteteksti]

Raku-tehnikas valmistatud esemete puudused on haprus ja vähene mehaaniline vastupidavus, kuid esemete ehe väljanägemine on muutnud raku-tehnika väga populaarseks.[1]

Tehnikast Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestisse jõudis tehnika 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses ning selle viljelemises oli üks esimesi Kaido Kask, kes tutvus raku-põletusega 1990. aastal Saksamaal. Algselt Tartu ARS-is katsetanud kunstnik jõudis peatselt omaenda ahju konstrueerimiseni ja selles vallas käesoleva ajani jätkates on ta üks väheseid Eesti keraamikuid, kelle loomingu põhiosa moodustavad just raku-tehnikas loodud teosed. 1990. aastatel tutvus rakuga ka Ingrid Allik, kes korraldas ühtlasi demonstratsioonesinemisi üle Eesti.[2]

Eesti Kunstiakadeemias alustati raku-põletustega 1992. aastal ning 2000. aastate teises pooles jõudis see ka EKA madalkuumuskeraamika-alasesse õppeprogrammi.[2]

1993. aastal toimus Tiina Schönbergi algatusel Muhu saarel Eesti esimene raku-laager, millele järgnes peagi teine Keilas. Need andsid alust järgmisel aastal A. H. Tammsaare majamuuseumis toimunud näituse korraldamiseks.[2]

Alates 2001. aastast on keraamikute ühendus Asuurkeraamika korraldanud Tallinna Vanalinna Päevade raames ka raku-põletusi.[2]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Keraamika käsiraamat
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 Ingrid Allik. "Raku. Kujunemine ja kogemus", Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia 2010

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti meedias
Videoid