Reegliutilitarism

Reegliutilitarism on utilitarismi variant, mis hindab teo õigsust selle reegli õigsuse kaudu, mida see tegu järgib. Õiged moraalireeglid on need, mille võtmine moraalikoodeksisse toob rohkem kasu kui teiste võimalike reeglite võtmine.

Reegliutilitarism peab tegu õigeks, kui reegel, mille alla tegu käib, kaldub tagama suurema summaarse hüve, isegi kui konkreetse teo puhul suuremat summaarset hüve ei saavutata.

Reegliutilitarismi on pooldanud näiteks John Stuart Mill.

Reegliutilitarism võimaldab vältida mitmeid teoutilitarismi raskusi. Ta välistab moraaliotsustuste tegemise konkreetse olukorra ainulaadsete asjaolude põhjal, mis kahjustaks üksikisiku turvalisust. Samuti ei nõua teo õigsuse kindlakstegemine reegliutilitarismist lähtudes teo tagajärgede üksikasjalikku ettenägemist.

Üks reegliutilistarismi raskusi seisneb selles, et pole üheselt selge, millise reegli alla konkreetne tegu tuleks viia. Peale selle võib reegli detailsuse astet piiramatult suurendada, nii et reegel osutub hõlmamatuks ning lõppude lõpuks osutub tema rakendusala nii kitsaks, et see piirdub üheainsa olukorraga ja erinevus teoutilitarismi ja reegliutilitarismi vahel kaob.

Raskuseks on ka see, et parima reegli rakendamine võib teatud asjaoludel osutuda kahjulikuks: reegli rakendamise kasulikkus võib oleneda sellest, kas seda reeglit faktiliselt järgitakse.

Argumendid reegliutilitarismi kasuks

Miks reegliutilitarism maksimeerib kasu

Reegliutilitarism ütleb, et reegleid järgides on võimalik saada rohkem kasu kui tehes alati kasu maksimeerivaid tegusid. Asi on selles, et kui jätta inimeste endi otsustada, kuidas kasu maksimeerida, siis inimesed teevad kergesti vigu; parem on, kui nad peavad kinni konkreetsetest jäikadest reeglitest.^[1]

Teoutilitaristid peavad reegleid liiga jäikadeks, sest mõnikord reegli järgimine toob vähem kasu kui selle eiramine. Reegliutilitaristid vastavad, et jäikadest reeglitest ei saa loobuda, sest sageli inimesed ei otsusta õigesti ja see toob suurt kahju. Kokkuvõttes toovad reeglid rohkem kasu, sest nad hoiavad ära rohkem kahju, kui nende järgimine kasu toomata jätab.^[1]

Reegliutilitaristid ei toeta siiski alati eranditeta jäiki reegleid. Mõned reeglid võivad ette näha, millistes olukordades neid võib rikkuda. Õige reegel võib olla niisugune, mis näeb ette erandid. Peale selle ei reguleeri reeglid tegude kõiki aspekte. Kui reegel jätab midagi inimese otsustada, siis neil juhtudel tuleks toimida nii, nagu ütleb teoutilitarism.^[1]

Reegliutilitarism väldib vastuväiteid teoutilitarismile

Reegliutilitaristid tavaliselt nõustuvad sellega, et teoutilitarism kiidab heaks vääri tegusid, õõnestab inimestevahelist usaldust ning nõuab inimestelt liiga suuri ohvreid.^[1] (Teoutilitarism#Argumendid teoutilitarismi kahjuks.)

Kuigi üksikjuhtumil võib terve patsiendi tapmine ja tema elundite siirdamine haigetele olla hea, on ebatõenäoline, et reegel, mis seda ette näeb, aitaks üldisele heaolule kaasa, sest see õõnestaks usaldust arstide vastu ja vähendaks ravimisest saadavat kasu. Reegliutilitarism võtab seda arvesse.^[1]

Selleks, et meil oleks kohtusüsteem, mis kaitseb inimesi teiste inimeste põhjustatud kahju eest, me volitame kohtunikke kurjategijaid karmilt karistama. Eesmärk on tagada üldine turvalisus, aga see nõuab, et kohtunikel ei oleks voli vahistada ja vangistada neid, keda nad peavad süütuteks. Neil ei ole voli teha mida tahes, mis nende arvates üksikjuhtudel annab kõige paremad tulemused, vaid nad peavad tegutsema oma võimu piirides.^[1]

Üldiselt me tahame, et inimesed täidaksid oma lubadusi ka mõnedel juhtudel, kui see võib tuua vähem kasu kui lubaduse murdmine. Asi on selles, et lubaduste täitmise praktika on väga väärtuslik. See võimaldab mitmesuguseid koostöösuhteid, tekitades kindluse, et teised inimesed teevad seda, mida nad lubavad. Kui me teaksime, et igal juhtumil, kus lubaduse mittetäitmine toob rohkem kasu, jäetakse lubadus täitmata, siis me ei saaks lubajaid usaldada.^[1]

Reegliutilitaristid näevad reeglipõhise moraali sotsiaalset mõju oma teooria ühe põhilise voorusena. Reegliutilitarist väldib teoutilitarismi usaldust õõnestavat mõju, sest reeglitest kinnipidamine võimaldab teiste inimeste tõenäolist käitumist ennustada. Reegliutilitaristid ei eita küll, et on inimesi, keda ei saa ennustada, kuid nad saavad väita, et nende moraalikooeksi järgi on usalduse rikkumised üldiselt väärad teod.^[1]

Reegliutilitaristid leiavad ka, et nende süsteemile ei saa ette heita liigset nõudlikkust ja nende vaade ei õõnesta ka isiklikke suhteid. Reegliutilitarism lubab olla erapoolik enda ja nende suhtes, kellega ollakse isiklike suhetes. Seejuures säilitab ta ka üldise erapooletuse nõude. Brad Hookeri järgi tuleb eritada erapooletuse ja erapoolikuse juttu kaht konteksti: moraalireeglite õigustamise konteksti ja moraalireeglite rakendamise konteksti. Reegli õigustused peavad olema rangelt erapooletud: tuleb arvestada selle mõju kõikidele inimestele ja kaaluda igaühe huve võrdsetel alustel. Reegli sisus ja selle rakendamisel on erapoolikus lubatud. Näiteks reegel, et lapsevanemal on eriline kohus oma laste eest hoolitseda, on sisult erapoolik, sest see nõuab, et vanemad kulutaksid oma lastele rohkem aega, energiat ja teisi ressursse kui teistele lastele. Erapoolikust laste suhtes saab õigustada mitut moodi. Laste eest hoolitsemine on nõudlik tegevus. Lastel on arenguks tarvis täiskasvanute erilist tähelepanu. Et laste vajadused on erinevad, on tarvis konkreetseid lapsi hästi tunda. Sellepärast on usutav, et laste heaolu edendab kõige paremini tööjaotus, mis nõuab, et konkreetsed vanemad (või teised hooldajad) keskenduksid eeskätt konkreetsete laste eest hoolitsemisele ega püüaks kõikide laste eest hoolitseda. See maksimeerib laste üldist heaolu. Nii et erapoolikust konkreetsete laste suhtes saab erapooletult õigustada. Sarnaselt saab õigustada teisi erapoolikuid reegleid ja praktikaid. Näiteks on õppejõududel eriline kohus õpetada oma üliõpilasi. Ametnikud peaksid olema erapoolikud oma piirkonna inimeste suhtes. Kui eesmärk on edendada kõigi linnade inimeste heaolu, siis on parem, kui iga linnaga tegelevad eraldi inimesed.^[1]

Reegliutilitarism saab ka õigustata moraalselt lubatava erapoolikuse määra. Nad toetavad vähemalt reeglit, mis keelab vanematel kahjustada oma laste huvide edendamiseks võõraid lapsi. Samuti võivad nad toetada reeglit, mille järgi jõukad vanemad, kelle laste vajadused on täielikult rahuldatud, on kohus anda ressursse lastele, kellel puuduvad hädavajalikud ressursid.^[1]

Argumendid reegliutilitarismi kahjuks

Reeglikummardamine

Teoutilitaristid ütlevad, et reegliutilitaristid toetavad irratsionaalselt reeglipõhiseid tegusid juhtumitel, kus reeglit rikkudes saaks teha rohkem head kui seda järgides. J. J. C. Smart on nimetanud seda reeglikummardamiseks (rule worship). Teoutiitaristid tunnistavad küll reeglite väärtust. Näiteks saab nende alusel tegutseda, kui kaalutlemiseks pole aega. Reeglid võivad ka õigustada millegi tegemist või tegematajätmist, kuni pole põhjendit vastupidiseks. Aga kui teatakse, et reeglit rikkudes saab rohkem head teha, siis tuleb reeglit rikkuda.^[1]

Kollabeerumine teoutilitarismiks

Mõnede kriitikute arvates reegliutilitarism teoutilitarismist põhimõtteliselt ei erine ja tal on kõik viimase puudused. David Lyonsi sõnul on reegliutilitarism teoutilitarismiga ekstensionaalselt ekvivalentne (kollabeerub selleks). Reegliutilitarist võib õigeks reegliks pidada näiteks seda: "Ära valeta, kui valetamine ei tee rohkem head kui tõerääkimine." Oletame, et moraalikoodeks koosneb säärase klausliga reeglitest. Siis need reeglid ütlevad kokkuvõttes sedasama mis teoutilitaristlik reegel "Tee seda, mis maksimeerib kasu."^[1]

Et reegliutilitarism oleks teoutilitarismist erinev, peavad selle pooldajad leidma eranditega reeglite sõnastamise viisi, mis ei vii teoutilitarismiks kollabeerumisele. Üks viis on täpsustada tingimused, mille korral üldise moraalinõude rikkumine on õigustatud. Reegel võiks olla näiteks niisugune: "Ära valeta, välja arvatud selleks, et hoida ära tõsist kahju nendele, kes ei ähvarda õigustamatult teisi tõsise kahjuga."^[1]

Raskus on veel selles, et paindlikud reeglid ei tohi olla nii keerulised, et neid oleks liiga raske selgeks saada.^[1]

Väärad vastused ja jämedad mõisted

Väidetakse, et reegliutilitarism ei ole vaba teoutilitarismi nõrkustest, sest see ei võta paljusid meie moraalimõisteid tõsiselt, mistõttu see ei saa toetada õigeid vastuseid paljudele meie moraaliprobleemidele. Kumbki ei tunnista õigluse, õiguste ja ärateenimise mõistet. Näiteks süütute inimeste karistamise kohta pole reegliutilitaristidel rohkem öelda, kui et reegel, mis lubab seda teha, teeks kokkuvõttes rohkem head. See aga pole kindel, ja kui see nii pole, siis peavad utilitaristid pidama süütu inimese meelega karistamist mõnikord moraalselt õigustatuks, kuigi sel juhul koheldaks teda ebaõiglaselt, tal on õigus sellele, et teda ei karistataks selle eest, milles ta süüdi pole, ja ta pole ära teeninud, et teda karistataks kuriteo eest, mida ta pole toime pannud.^[1]

Reegliutilitaristid võivad enda kaitseks öelda, et tegelikult nad ei eita neid mõisteid, kuid tõlgendavad neid kasu maksimeerimise seisukohast. Jutt on individuaalse kohtlemise reeglitest, mis on väga tähtsad, sest need annavad panuse üleüldise heaolu edendamisse. Pealegi ka need, kelle jaoks need on fundamentaalmõisted, peavad määrama, kas kellegi ebaõiglane kohtlemine, kellegi õiguste rikkumine ja kellegi kohtlemine nii, nagu ta pole ära teeninud, on alati väär. Utilitarismile heidetakse ette, et see õigustab inimeste ebaõiglast kohtlemist jne. Aga see kriitika on õigustatud ainult juhul, kui see on alati väär. Utilitaristid väidavad, et tervemõistuslik moraal ei ole nii absolutistlik. On ju teada, et kriminaalkohtusüsteem pole täiuslik ning mõnikord karistatakse süütuid. See on väärade süüdimõistmiste probleem (problem of wrongful convictions), mis tekitab utilitarismi kriitikutele tõsiseid raskusi. Enamik inimesi leiab, et on parem, kui kriminaalkohtusüsteem on olemas, isegi kui see pole täiuslik. Utilitaristid ütlevad, et seda saab õigustada ainult juhul, kui reegel, mis lubab karistamist, annab rohkem üldist kasu kui reegel, mis ei luba üldse karistamist, sest see toob kaasa mõnede inimeste ebaõiglase karistamise.^[1]

Viited

1. Stephen Nathanson. Act and Rule Utilitarianism, Interneti filosoofiaentsüklopeedia

Kirjandus

• John Stuart Mill. Utilitarianism, 1861.
• Richard Brandt. In Search of a Credible Form of Rule-Utilitarianism. – H. N. Castaneda, George Nakhnikian (toim). Morality and the Language of Conduct, Wayne State University Press]] 1953.
• J. O. Urmson. The Interpretation of the Moral Philosophy of J. S. Mill. – Philosophical Quarterly, 1953, 3, lk, 33–39.
• John Rawls. Two Concepts of Rules. – Philosophical Review, 1955, LXIV, lk 3–32.
• Richard Brandt, Ethical Theory, Prentice Hall 1959, ptk 15.
• John C. Harsanyi. Morality and the Theory of Rational Behavior. – Social Research, 1977, 44.4, lk 623–656.
• Derek Parfit. On What Matters, Oxford University Press 1991.
• Richard Brandt, Morality, Utilitarianism, and Rights, Cambridge University Press 1992.
• Robert Goodin. Utilitarianism as a Public Philosophy, Cambridge University Press 1995.
• Brad Hooker. Ross-Style Pluralism versus Rule-Consequentialism. – Mind, 1996, 105.
• Brad Hooker. Ideal Code, Real World: A Rule-consequentialist Theory of Morality, Oxford University Press 2000.
• Brad Hooker, Elinor Mason, Dale Miller (toim). Morality, Rules, and Consequences, Rowman and Littlefield 2000.
• Dale Miller. J. S. Mill, Polity Press 2010.
• Stephen Nathanson. John Stuart Mill on Economic Justice and the Alleviation of Poverty. – Journal of Social Philosophy, XLIII, nr 2.