See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
Reniin ehk angiotensinogenaas ehk EC 3.4.23.15 (inglise renin) on proteolüütiline ensüüm, mida komplekteerivad paljude selgroogsete loomade neerude jukstaglomerulaarrakud proreniinist.
Ensüümiklasside nomenklatuuris liigitatakse reniin ensüümiklassi EC 3. Hüdrolaasid ensüüminumbriga EC.3.4.23.15;[1]
CAS-number: 9015-94-5.
Reniin aktiveerib reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi ja vabastatakse vastusena füsioloogilisele stiimulile, nagu hüpotensioon, hüpokaleemia, vererõhu langus ning veremahu vähenemine ja β-adrenergiliste retseptorite stimulatsioon jt.[2][3]
Reniin katalüüsib maksas sünteesitava angiotensinogeeni (polüpeptiid) teket angiotensiin I-ks. Angiotensiin I omakorda muutub kopsudest pärineva angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) toimel angiotensiin II-ks. Angiotensiin II hulga suurenemisel on tugevalt veresooni ahendav (vasokonstriktsioon) toime, mille tulemusel tõuseb vererõhk ja suureneb aldosterooni süntees ning eritumine neerupealiste koores.
Samuti mõjutab reniini ensümaatilist katalüüsi inimese kehaasend, lamades on selle süntees 2–3 korda madalam.
Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi ja reniini süsteemse toime uurimuste tulemusel on välja töötatud suur hulk AKE-inhibiitoreid.
Reniini avastajateks 1898. aastal peetakse Soome päritolu meditsiiniteadlast Robert Adolph Armand Tigerstedti (28. veebruar 1853 – 12. veebruar 1923) ja tema õpilast Per Bergmani.[4]