Residentuur on õppevorm arstiteaduse valdkonnas, mille lõpetanud omandavad eriarsti kvalifikatsiooni. Residentuuris õppijat nimetatakse residendiks või arst- residendiks.
Residentuuri mõiste pärineb Ameerika Ühendriikidest ja on tuletatud inglise keelest. Osa residentuuriõppest toimus residentuuri algusajal ja toimub ka tänapäeval haiglates. Vabade õppekohtade puudusel, kuid ka teatud kindla programmiosa läbimiseks on arst sageli sunnitud sõitma teises asulas olevasse haiglasse. Kuivõrd mitmes eraldi asulas elamispinna omamine on kulukas, pakuvad haiglad vahel ööbimisvõimalust haigla ruumides. Teiste sõnadega, arst resideerib (ingl k resident – asukas, ajutiselt elamispinnal viibiv inimene) haiglas. Residendi mõistest tuletati mõiste residentuur (ingl k residency).
Inglise keelt kõnelevates riikides võib residentuuris õppivat arsti nimetada mitmeti. Ameerika Ühendriikides on tavalisteks nimetusteks resident, resident physician või resident medical officer. Ühendkuningriigis nimetatakse residentuuris õppivat arsti sageli house officer, senior house officer või registrar. Laialdaselt kasutatakse ka nimetust post-graduate trainee. Osades õppeprogrammides omandab arst tavaliselt poole residentuuri õppeprogrammi läbimise järel nimetuse senior resident (eesti k vanemresident). Nimetustes esinev sõna officer ei ole residentuuri kui õppevormi kontekstis seotud sõjaväelise hierarhiaga.
Residentuur seisab arstiteaduslike õppevormide seas eraldi. Residentuuri pääsemiseks peab kandidaadil olema arstikraad ehk arstiteaduse kuueaastane põhiõpe peab olema lõpetatud. Paralleelselt on võimalik õppida residentuuris ja doktorantuuris, ehkki see on pingelise ajagraafiku tõttu väga koormav. Sagedaste eksituste tõttu tuleb eraldi rõhutada, et residentuur erineb doktorantuurist, arstiteaduse põhiõppest, internatuurist, kliinilisest ordinatuurist ja kliinilisest praktikast.