Retseptorid on raku sees või pinnal olevad valgud või valgumolekulide kooslused, mis seovad ligande ja funktsioneerivad signaaliülekandjatena. Neid nimetatakse ka retseptorvalkudeks.
Sellised retseptorid jagunevad rakupinna retseptoriteks, tuumaretseptoriteks ja immunoretseptoriteks.
Signaalmolekuli seondumisel rakupinna retseptoriga tekitatakse üks või mitu rakusisest signaali ning muudetakse sellega raku käitumist. Sellised retseptorid jagunevad ioonkanal-retseptoriteks, kus ligandi seondumine muudab ioonkanali konformatsiooni ja avab tee teatud ioonidele, katalüütilisteks retseptoriteks (nt türosiinkinaassed retseptorid), kus retseptor omandab ligandi seondumisega katalüütilise aktiivsuse, ja G-valguga seotud retseptoriteks, mis toimivad G-valkude vahendusel.[1]
Tuumaretseptorid paiknevad tsütosoolis ja liiguvad rakutuuma alles pärast ligandi sidumist. Nad toimivad kui transkriptsioonifaktorid, sest on võimelised seonduma DNA-ga ja muutma selle transkriptsiooni.
Immunoretseptorid on seotud immuunsüsteemi tööga. Näiteks on T-lümfotsüütide pinnal antigeeni äratundvad retseptorid. Erinevalt rakupinna retseptoritest T-rakkude retseptoreid (TCR) aga juurde ei toodeta ja need suudavad antigeeni ära tunda ainult juhul, kui seda esitletakse koos koesobivuskompleksiga. Immunoretseptorite alla kuuluvad ka mustrit äratundvad retseptorid (PRR-id) (nt tollisarnased retseptorid ehk TLR-id), T-rakkude retseptorid, Fc retseptorid, tsütokiiniretseptorid jt.