Riigikapitalism on ühiskonna organiseerimise viis (majandussüsteem), kus riik kontrollib valdavat osa tootmisvahenditest ja kapitalist.[1]
Riigikapitalismi puhul on majanduses säilitatud kapitalismi ja osaliselt ka turumajanduse põhimõtted, kuid riigil on väga laialdane kontroll tootmisvahendite, kapitali ja tööjõu üle. Traditsioonilises riigikapitalistlikus majandussüsteemis on domineeriv roll riigile kuuluvatel äriettevõtetel. Samas on hakatud riigikapitalismiks nimetama ka süsteemi, kus riigi kontroll majanduse üle on kaudsem. Sel juhul kuuluvad tootmisvahendid küll eraettevõtjatele, kuid riik sekkub aktiivselt majandustegevusse, kontrollides investeerimis- ja laenupoliitikat.
Tänapäeval peetakse tüüpilisteks riigikapitalistlikeks majandussüsteemideks Hiinat ja Singapuri. Ameerika Ühendriikide politoloog Ian Bremmer on juhtinud tähelepanu sellele, et suur osa kiirelt arenevatest riikidest eelistavad läänelikule vabaturumajandusele majandussüsteeme, kus riigil on majanduselu juhtimisel aktiivne roll. Sellele on kaasa aidanud ka Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu riikide majandusprobleemid ning nende poliitilise mõju vähenemine maailmas. Peamised neli riigikapitalismi elluviimise vahendit arengumaailmas on riiklikud naftakompaniid, riigiettevõtted, riiklikest soodustustest sõltuvad eraettevõtted ja riiklikud heaolufondid.[2]
Viimasel ajal on üha enam kirjutatud ka Eesti majandussüsteemi aeglasest liikumisest riigikapitalismi suunas.[3][4]
Riigikapitalismi mõistet on veidi teises tähendusvarjundis kasutatud 20. sajandi sotsialistlikus ja kommunistlikus retoorikas. 1920. aastatest alates hakati riigikapitalismi mõistet rakendama nendele ametlikult sotsialismi või kommunismi omaks võtnud riikidele, kus tootmisvahendid ei läinud tööliste valdusse, vaid jäid riigi omandisse ja riikliku bürokraatia hallata. Sellist riigikapitalismi käsitlust arendasid Nõukogude Liidu ja hiljem selle satelliitriikide kontekstis need vasakpoolsed liikumised (trotskistid, menševikud, vasakkommunistid, anarhistid), kes Nõukogude Liidus toimunud sisemises võimuvõitluses allajäänuna võtsid seal välja kujunenud poliitilis-majandusliku süsteemi suhtes kriitilise hoiaku. Taolise käsitluse kohaselt on kõik seni eksisteerinud sotsialistlikud riigid olnud tegelikult riigikapitalistlikud.
Teised autorid on selliseid riike nimetanud ka riigisotsialistlikeks.[5]