Riigiloome

Riik kui institutsioon moodustub, kui rahvas organiseerub ja moodustab tsentraliseeritud haldusstruktuuri.[1] Riik tähendab ennast territoriaalselt määratlevat, poliitilisi otsuseid suveräänselt langetava valitsuse ja sõjaväega organisatsiooni.[2] Riigi formeerumisele paneb aluse protsess, mille käigus erinevad hõimud koonduvad (reeglina ühise sõjaretke korraldamise või välise agressiooni ohu mõjul) ühe võimeka juhi juhtimise alla ning tegevuse omavaheliseks koordineerimiseks hakatakse kasutama ühte keelt. Riigivõimu stabiilsuse määrab rahvuslus, s.t inimeste soov kuuluda määratud kultuuriruumi ja valmisolek tasuda sellesse kuulumise õiguse eest makse.[3] [4] Politoloog Anders Perssoni sõnul põhineb riiklus kolmel mõõtmel: julgeoleku-, poliitiline ja majanduslik mõõde. Neist kolmest peetakse turvalisust peaaegu alati esmatähtsaks, sest see on majandusarengu vältimatu eeldus.[5] [6]

OECD poolt 2007. aastal vormistatud arenguabi dokumendi järgi lähtub riiklus põlisrahvast ning selle jätkusuutlikkus sõltub riigi ja ühiskonna vastastikuste suhete korraldusest, milles kesksel kohal on: poliitilised tehingud valitseva eliidiga, valitsuse põhifunktsioonide järjestamine tähtsuse järjekorras ning valmisolek, reageerida ühiskonnaliikmete ootustele.[7] Majandusajaloolased Noel Johnson ja Mark Koyama hindavad riike selle järgi, kui võimekad nad on maksutulude kogumisel, õiguskorra kehtestamisel ning avalike hüvede pakkumisel.[8] 

Riigiloome etapid

[muuda | muuda lähteteksti]

Riigi moodustumise protsessi uuriti juba 17. sajandil, kuid süsteemse aluse pani sellele oma töödega Max Weber (1864–1920). Kui 20. sajandil esimesel poolel uurisid antropoloogid ja arheoloogid esmajoones riigi moodustumise protsessi, siis pärast 1980. aastaid keskendusid politoloogide ja sotsiaalteadlaste oma uurimistegevuses modernse riigi toimimismehhanismidele.[9] Seejuures eristatakse vabatahtlikkuse alusel moodustunud riike sunnivõimu korras loodud riikidest.

Vabatahtlik ühinemine – linnriik

[muuda | muuda lähteteksti]

Induse jõe oru ja Mesopotaamia viljakatel aladel, kus oli vaja organiseerida inimesi suuremahuliste niisutussüsteemide rajamiseks, tekkis toidu ülejääk ning see omakorda avas võimaluse spetsialiseeruda käsitööle. Käsitööliste koondumine ja kaubatänavate tekkimine pani aluse integratsioonile ja linlikule eluviisile. Linnad, mis tekkisid oluliste kaubateede äärde või kohta, kust oli võimalik vedada kaupu vett mööda kaugemale, hakkasid kiiresti kasvama. Nii tekkisid linnriigid. Ühiskondliku kokkuleppe teooria ja sellest lähtuv filosoofiline koolkond lähtub vabatahtliku ühinemise teooriast.[10]

Kaubanduslikud linnriigid sõlmisid omavahel vabakaubanduse kokkuleppeid (Hasaliit, Švaabi liiga), edendades nii kaugkaubandust ja parandades enda huvide kehtestamise võimekust. Kuid suurte ja pikkade jõgede (näiteks Sumeri Eufrat ja Tigris, Euroopas Rheini) ääres asuvad linnriigid ja vabalinnad muutusid oma tollimaksu nõuetega kaubandust takistavaks teguriks, vähendades seeläbi kaugkaubanduse tasuvust. Selle probleemi lahendasid sõjapealikud (Sargon I Mesopotaamias ja Napoleon Euroopas), kes alistasid need linnad ja tühistasid nende maksunõuded, panid aluse suuremale riiklikule organisatsioonile ühtse mõõdikute ja arvestussüsteemiga.

Sunnitud ühinemine – militaarriik

[muuda | muuda lähteteksti]

Inimeste sunnitud ühinemise vajadus tekib reeglina seoses sõjategevusega. Vana-aja ühiskondades oli selle põhjuseks reeglina soov hõivata toimetuleku seisukohalt olulisi loodusrikkusi või vajadus täiendava tööjõu (s.t orjade) järele.[11]

Üks varasemaid näiteid riikluse ikonograafiast (31. sajand eKr): narmeri paleti kaks külge kujutavad vaarao Narmerit, kes vägivalla abil ühendab jõeäärseid maid enda võimu alla

Mõtte, et riigitekke protsessile paneb aluse vallutustegevus, sõnastas Ibn Khaldun (1332–1406) ja Jean Bodin (1530–1596). Sellele mõttele andis teadusliku põhjenduse Franz Oppenheimer (1864–1943) oma antropoloogiliste uuringute käigus kogutud andmete põhjal. Nendest lähtudes esitas ta väite, et riiklik organisatsioon oli vajalik sõjaväe ülalpidamiskulude katteks[12] ja vallutustegevuse tagajärjel loodud ebavõrdsuse püsimise kindlustamiseks. (28,29) Selline tava oli ja on iseloomulik sõjakatele hõimu-[13] ja religioossetele ühiskondadele.[14]

Sunnitud ühinemisi on põhjustanud ka sõjalise sissetungi ja enesemääramisõiguse kaotamise oht, mis sundis inimesi ühinema, et luua piisava võimekusega sõjaline organisatsioon ning katta selle ülalpidamisest johtuvad kulud.[15] Sunnitud ühinemise tulemiks oli militaarriik, mis hõlmas suuremat territooriumi ning erinevate hõimude eluala ja linna, mis kaotasid oma suveräänsuse.

Rahvusvaheline tunnustus – territoriaalriik, õigusriik, rahvusriik

[muuda | muuda lähteteksti]

1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahulepinguga loodi pretsedent, millega tunnustati päriliku kuningavõimuta rahva suveräänsust. Selle lepinguga tunnustasid Euroopa kroonitud pead Vana Šveitsi konföderatsiooni ja Hollandi Vabariigi elanike õigust korraldada oma elu ise määratud territooriumi ulatuses. Kuna see leping ja rahva enesemääramisõiguse tunnustamise tava panid aluse lepingutel põhinevale rahvusvaheliste suhete süsteemile, siis nimetataksegi seda Vestfaali suveräänsuseks.[16]

Territoriaalriigi tunnuseks ilmalik bürokraatia, mis suudab kehtestada õiguskorra, tuvastada riigi kodanikud ning nõuda neilt sisse maksutulusid.[17] Kasvavad maksutulud võimaldasid regulaararmee loomist ja selle varustamist vajalikuga. Selleks, et sõdimiseks vajalik oleks kvaliteetne, lihtsalt hooldatav ja soodsa hinnaga, tuli kehtestada tootestandardid ja kvaliteedikontroll. Relvade, riietuse, toidu, transpordivahendite jms massiline tootmine sundis tööstust ümber organiseeruma ning rajama uusi masstootmiseks sobivaid tootmisüksusi.[18]

Õigusriiki on võimalik rajada vaid siis, kui riigi alamad oskavad lugeda ja saavad aru seaduses sätestatust. Selle saavutamiseks tuli rajada riiklik koolisüsteem ja kehtestada üldine hariduskohustus, mis esialgu piirdus algharidusega.[19]

Rahvusriik kasvas välja õigusriigist, mille seadused olid üles kirjutatud ühes, valitsevas keeles. Kui sama seadus tõlkida teise keelde, siis omandasid selle sätted kohati teistsuguse tähenduse.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Haas, Jonathan (1981). "Class Conflict and the State in the New World". In Grant D. Jones; Robert R. Kautz (eds.). The Transition to Statehood in the New World. Cambridge: Cambridge University Press. pp. 1.
  2. ↑ Cohen, Ronald (1978). "State Origins: A Reappraisal". In Henri J.M. Claessen; Peter Skalnik (eds.). The Early State. New York: Mouton Publishers. pp. 2-5. ISBN 9789027979049. OCLC 4781474
  3. ↑ Herbst, Jeffrey (1990). "War and the State in Africa". International Security. 14 (4): 117–139. [1]
  4. ↑ Spruyt, Hendrik (2002). "The Origins, Development, and Possible Decline of the Modern State". Annual Review of Political Science. 5: 127–149. [2]
  5. ↑ "States in Development: Understanding State-building" (PDF). Archived from the original (PDF) on 2009-01-18. Retrieved 2017-07-21. [3]
  6. ↑ Persson, Anders (2012). "Building a state or maintaining the occupation? International support for Fayyad’s state-building project", Journal of Conflict Transformation and Security, Vol. 2, No. 1, pp: 101–119. [4]
  7. ↑ Verena Fritz and Alina Rocha Menocal, State-Building from a Political Economy Perspective: An Analytical and Conceptual Paper on Processes, Embedded Tensions and Lessons for International Engagement, 2007; Overseas Development Institute. [5][alaline kõdulink]
  8. ↑ Berwick, Elissa; Christia, Fotini (May 2018). "State Capacity Redux: Integrating Classical and Experimental Contributions to an Enduring Debate". Annual Review of Political Science. 21: 71–91. [6]
  9. ↑ Marcus, Joyce; Feinman, Gary M. (1998). "Introduction". In Gary M. Feinman; Joyce Marcus (eds.). Archaic States. Santa Fe, New Mexico: School of American Research Press. pp. 3–13. [7]
  10. ↑ Service, Elman R. (1978). "Classical and Modern Theories on the Origins of Government". In Ronald Cohen; Elman R. Service (eds.). Origins of the State: The Anthropology of Political Evolution. Philadelphia, PA: ISHI. pp. 21–34. [8]
  11. ↑ Carneiro, Robert L. (1970). "A Theory of the Origin of the State". Science. 169 (3947): 733–738. Bibcode:1970Sci...169..733C. [9]
  12. ↑ Cohen, Ronald (1978). "State Origins: A Reappraisal". In Henri J.M. Claessen; Peter Skalnik (eds.). The Early State. New York: Mouton Publishers. pp. 51. ISBN 9789027979049.
  13. ↑ Blanton, Richard; Fargher, Lane (2008). Collective Action in the Formation of Pre-Modern States. New York: Springer. P 9.
  14. ↑ Haas, Jonathan (1981). "Class Conflict and the State in the New World". In Grant D. Jones; Robert R. Kautz (eds.). The Transition to Statehood in the New World. Cambridge: Cambridge University Press. p. 73.
  15. ↑ Service, Elman R. (1978). "Classical and Modern Theories on the Origins of Government". In Ronald Cohen; Elman R. Service (eds.). Origins of the State: The Anthropology of Political Evolution. Philadelphia, PA: ISHI. p. 21.
  16. ↑ Henry Kissinger (2014). "Introduction and Chpt 1". World Order: Reflections on the Character of Nations and the Course of History. Allen Lane. ISBN 978-0-241-00426-5.
  17. ↑ Axtmann, Roland (2004). "The State of the State: The Model of the Modern State and Its Contemporary Transformations". International Political Science Review. 25 (3): 259–279. [10]
  18. ↑ Barkey, Karen; Parikh, Sunita (1991). "Comparative Perspectives on the State". Annual Review of Sociology. 17: 523–549. [11]
  19. ↑ Paglayan, Agustina S. (February 2021). "The Non-Democratic Roots of Mass Education: Evidence from 200 Years". American Political Science Review. 115 (1): 179–198. ISSN 0003-0554. [12]