Riiklik piirkiirusseadus

Riiklik Piirkiirusseadus (inglise keeles National Maximum Speed Law, NMSL) seati USAs sisse 1974. aastal 1973. aasta naftakriisist tingitud kütusehinna tõusu ja varustusraskuste tõttu. Seadus kehtis 3. märtsist 1974 kuni 8. detsembrini 1995.

3. märtsist 1974 kuni 31. maini 1987 oli USAs riiklik piirkiirus 55 miili tunnis (90 km/h), ning 1. juunist 1987 7. detsembrini 1995 65 miili tunnis (105 km/h).

Kuigi USA valitsus lootis niimoodi vähendada kütusetarbimist 2,2%, oli tegelik sääst 0,5–1%.

Seadus oli USA autojuhtide seas väga ebapopulaarne, ning paljud osariigid ei toetanud seda.

Eellugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Algul kuulus USAs piirkiiruste kehtestamise õigus osariikide valitsustele. Vahetult enne riikliku seaduse kehtestamist olid USA osariikides suurimaks piirkiiruseks 75 miili tunnis (120 km/h), Nevada ja Montana osariikides aga puudusid asulavälistel teedel arvulised piirkiirused üldse.

20. novembriks 1973, kui naftakriisi mõjud end juba selgelt olid tunda andnud, olid paljud osariigid piirkiirusi vähendanud:

  • Marylandis, Massachusettsis, New Jerseys, New Yorgis, Rhode Islandis, Vermontis ja Washingtonis oli piirkiiruseks 50 miili tunnis (80 km/h);
  • Oregonis ja Põhja-Carolinas oli piirkiiruseks 55 miili tunnis (90 km/h);
  • Californias alandati piirkiirust 70 mph (110 km/h) pealt 65 mph (105 km/h) peale.

1973. aasta novembris soovitas Texase kuberner Dolph Briscoe kasutusele võtta riikliku kiiruspiirangu 55 miili tunnis. 4. detsembril 1973 võttis Texase Maanteeamet selle 3-0 hääletusega kasutusele. 26. novembril 1973 tegi naftakriisist tingitud hädameetmena USA president Richard Nixon ettepaneku seada sisse riiklik piirkiirus – 50 miili tunnis sõiduautodele ning 55 miili tunnis veoautodele ja bussidele, koos dekoratiivvalgustuse keelamise, pühapäevase autosõidukeelu ja 15% naftatootmise vähendamisega, et aidata säästa 200 000 barrelit naftat päevas, mis pidi olema 2,2% langus 1973. aasta energiatarbimisega võrreldes. Nixoni soovitus lähtus arvamusest, et sõiduautode kasutegur on suurim kiirusel 40–50 miili tunnis (65–80 km/h) ning veoautodel ja bussidel kiirusel 55 miili tunnis. California Veoautojuhtide Ühendus, toona suurim veoautojuhtide ühendus USAs, oli erinevate piirkiiruste vastu, kuna need "polnud ohutuse seisukohalt targad".

Vastuvõtmine

[muuda | muuda lähteteksti]

Riiklik piirkiirusseadus võeti vastu USA kongressis algatatud "Maanteedel energiasäästmise hädaabieelnõu" eelnõuna (inglise keeles Emergency Highway Energy Conservation Act). Osariikidelt nõuti riikliku piirangu sisseseadmist, et neile eraldataks teede hoolduseks rahalisi vahendeid riigikassast. Seaduse allkirjastas president Nixon 2. jaanuaril 1974, ning see jõustus 60 päeva pärast, 3. märtsi keskööl.

Seadusega nõuti kõigi osariikide neljarealistel eraldusribaga maanteedel 55 miili tunnis (90 km/h) piirkiiruse sisseseadmist, kui vastaval teel juba ei olnud enne 1. novembriks 1973 väiksem piirkiirus. Mõnel juhul, näiteks "New York State Thruway" tasulisel kiirteel (Interstate-kiirteed 90 ja 87), tuli piirkiirust lausa 55 mph-ni tõsta.

2. jaanuariks oli Associated Pressi uuringu järgi:

  • 12 osariigis suurimaks piirkiiruseks 55 miili tunnis;
  • 9 osariigis suurimaks piirkiiruseks 50 miili tunnis;
  • 29 osariigis olid väiksemad piirkiirused.

12. mail 1974 lükkas USA Senat tagasi Kansase senaator Robert Dole'i ettepaneku piirkiiruse tõstmiseks 60 miilini tunnis (95 km/h).

Mõju liiklusohutusele

[muuda | muuda lähteteksti]

Riikliku piirkiiruse mõju liiklusohutusele pole arusaadav – kuigi seaduse kehtestamise ja tühistamise järgselt vähenes liiklussurmade arv, võis see olla ka tingitud sõidukite turvalisuse paranemisest, seega on seaduse mõju ebaselge. USA riikliku uurimisnõukogu (National Research Council) uuringu järgi vähenes esimesel aastal pärast seaduse jõustumist liiklussurmade arv 4000 võrra.

Cato Instituudi uuringu järgi liiklusohutus uute piirkiiruste kehtestamise esimestel kuudel hoopis vähenes, ning NRC hüpotees liiklussurmade vähenemise kohta oli hoopis statistiline anomaalia, mis 1978. aastaks taandus keskmisele. Pärast naftakriisi leevendumist jäi piirkiirusseadus kehtima peamiselt liiklusturvalisuse aspektist.

Liiklusohutuse kindlustusinstituudi (Insurance Institute for Highway Safety) avaldas kolm uuringut, mille kohaselt kiiruse suurendamine 55 miililt 65 miilile tunnis maanteedel suurenes liiklussurmade arv 25–30% (1/3 suurenenud sõitmisest, 2/3 suurenenud kiiruse tõttu, ning 1995. aastal, pärast seaduse tühistamist suurenes see veel 15%. Samas aga California Ülikooli Transporditeaduse Keskuse uurijad leiavad, et IIHS ei arvestanud ka liikluse kolimist ohtlikematelt kaherealistelt maanteedelt palju ohutumatele neljarealistele Interstate-kiirteedele. Nende arvates suurenes piirkiiruse 65 miilini tunnis tõstmise tõttu liiklussurmade arv vaid 3.4–5.1 protsenti.

Kütusesääst

[muuda | muuda lähteteksti]

1988. aastal USA Transpordiuuringute komitee uuringu järgi vähenes piirkiirusseadusega USAs kütusetarbimine 0,2–1%. Asulavälised Interstate-kiirteed, mida seadus kõige rohkem mõjutas, ning mida 1973. aastaks ei olnud veel lõplikult väljaehitatud, moodustasid USA teedel sõidetud miilidest vaid 9,5%, kuid nendel, vaba liiklusvooluga maanteedel, sõitmisel on kasutegur suurem.

The Heritage Foundation väidab, et USA Transpordiministeeriumi uuringu järgi oli kütusesääst 1% ning iseseisvate uuringute järgi vaid 0,5%.

Seaduse rikkumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Riiklik piirkiirusseadus oli väga ebapopulaarne. Mõned näited:

  • Aprillist juunini 1982 New Yorgi osariigi Interstate-kiirteedel teostatud kiirusmõõtmiste järgi ületas riiklikku 55 miili tunnis piirkiirust 83% juhtidest vaatamata rangetele karistusmääradele – esimesel rikkumisel trahv 100 dollarit (ligi 250 dollarit 2016. aastal) või 30-päevane vanglakaristus, ning kolmandal rikkumisel 18 kuu jooksul trahv 500 dollarit (2016. aastal ligi 1250 dollarit), vanglakaristus kuni 180 päeva ning juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks.[1]
  • 1988. aasta neljandas kvartalis rikkus Connecticuti asulavälistel Interstate-kiirteedel 55 miili tunnis piirkiirust 85% juhtidest.
  • 1985. aastal mõõdeti Texases kiirust 101 asukohas 6 tüüpi linnasisestel ja linnavälistel teedel. Uuringu järgi ületas linnavälistel Interstate-kiirteedel kiirust 82,2%, linnasisestel Interstate-kiirteedel 67,2% ja kõikidel teedel 61,2% juhtidest.

Paljud osariigid üritasid ka seaduse mõju vähendada uute, väiksemate karistustega:

  • Arizona, Idaho, Montana, Nevada ja Utah' osariigis sai tingimusel, et riikliku seaduse eelset kehtinud piirkiirust ei ületatud, 5–15-dollarilise "energiaraiskamistrahvi".[1]
  • Põhja-Dakotas oli 1986. aastal kiiruseületamise eest kuni 15 miili tunnis trahvisumma vaid 15 dollarit (2016. aasta vääringus ligi 37 dollarit), ning veapunkte ei antud.
  • Lõuna-Dakotas vähendati 1985. aastal kiirustrahve, ning kiiruseületamise eest alla 10 miili tunnis veapunkte ei antud.
  • Minnesotas, kus pärast kolme liiklustrahvi juhtimisõigus peatati, ei võetud alates 1. augustist 1986 arvesse kiirustrahve kiiruse eest kuni 65 miili tunnis.[2]
  • Ka mõned politseiametnikud olid kiiruspiirangu vastu. 1986. aastal arvas Lõuna-Dakota osariigi politsei peadirektor Jerry Baum, et "kell 10 hommikul Interstate-kiirteel 60-miilise tunnikiirusega sõitva juhi peatamiseks, teel projektkiirusega 70 miili tunnis, politseipatrulli sisseseadmine on mõttetu, ning selle asemel võiks see politseinik reede õhtul püüda purjus autojuhte." (originaaltekst "Why must I have a trooper stationed on an interstate, at 10 in the morning, worried about a guy driving 60 mph on a system designed to be traveled at 70? He could be out on a Friday night watching for drunken drivers.")[2]
  • Ka riikliku piirkiirusseadust toetavad organisatsioonid, näiteks Ameerika Autoklubi (American Automobile Association), avaldasid nimekirju kohtadest, kus 55-miilist tunnikiirust rangelt jälgiti.[1]
  • 1. juunil 1986 suurendas Nevada osariik Interstate 80 kiirteel 3-miilisel (umbes 5 km) lõigul maksimumkiirust 70 miilini tunnis, lisades, et kui transpordi rahastamine peatatakse, tühistatakse kiiruspiirang automaatselt. Kui USA riiklik maanteeamet (Federal Highway Administration, FHWA) kohe Nevada maanteede rahastamise tühistas, tühistas see ka uuendatud kiiruspiirangu.

1987–1988. Kiiruse suurendamine

[muuda | muuda lähteteksti]

2. aprillil 1987 vastu võetud Maismaatranspordi ja Üldise Ümberpaigutamise Abistamise seadusega (inglise k Surface Transportation and Uniform Relocation Assistance Act) lubati alates selle jõustumisest 60 päeva pärast (1. juunil 1987) kõikidel osariikidel linnavälistel Interstate-kiirteedel kiirust suurendada 65 miilini tunnis (105 km/h), ning 1987. aasta detsembris vastu võetud seadusega lubati kiiruspiirangute tõstmiseks neljal aastal teatud asulavälised tavateed uuendada Interstate-kiirtee standarditeni. 29. detsembril 1987 olid selle programmiga liitunud California, Florida, Illinoisi, Iowa, Kansase, Kentucky ja Oklahoma osariigid.

Mõned Interstate-kiirtee standarditele vastavad, aga süsteemi mittekuulunud teed integreeriti kiiruse suurendamiseks Interstate-kiirteede võrgustikku:

  • Kansase osariigis "Kansas Turnpike" tasulise tee segment Topeka ja Emporia vahel, mis oli alates 1956. aastast olnud ametliku tähistuseta, sai uueks teenumbriks Interstate 335;
  • Illinoisi osariigimaantee number 5-st sai Interstate 88;
  • Maine Turnpike tasulise tee lõik Portlandist West Gardineri sai uueks tähistuseks Interstate 495; 2004. aastal muudeti see Interstate 95ks.

1995. Riikliku piirangu lõpp

[muuda | muuda lähteteksti]

Lõplikult tühistas riikliku kiiruspiirangu USA kongress 8. detsembril 1995 kehtima hakanud riikliku maanteede süsteemi tähistamise eelnõuga (inglise k National Highway System Designation Act), millega anti kiiruspiirangute seadmise õigus tagasi osariikidele endile. Paljud osariigid võtsid taas kasutusele riikliku seaduse eelsed piirangud. Montanas ei seatud algselt Interstate-kiirteedel sisse numbrilist kiiruspiirangut, nõuti vaid, et kiirus peab olema "mõistlik" (nagu enne riikliku seaduse kehtestamist), seades siiski sisse öise kiiruspiirangu 65 miili tunnis. Lõplikult võeti Montanas kasutusele numbriline kiiruspiirang 75 miili tunnis 28. mail 1999, mida 5. mail 2015 suurendati 80 miilini tunnis. Viimasena suurendas kiirust Hawaii osariik 2002. aastal, kui kiirteede H-1 ja H-3 teatud lõikudel suurendati piirkiirust 60 miilini tunnis.[3]

Vaatamata riikliku kontrolli tühistamisele on osariikides piirkiirused pärast 1995. aastat valdavalt vähenenud:[4]

  • enne 1974. aastat kehtinud piirkiirust kasutas 25 osariiki;
  • 8 osariigis on suurem piirkiirus kui enne 1974. aastat;
  • 17 osariigis on väiksem piirkiirus kui enne 1974. aastat.

Spidomeetrid

[muuda | muuda lähteteksti]

1. septembril 1979 vastu võetud seadusega, mis pidi ka parandama spidomeetrite ja hodomeetrite täpsust, esitas USA Liiklusohutusamet (National Highway Traffic Safety Administration) kõikidele uutele autodele spidomeetrinõuded: spidomeetri skaala pidi lõppema 85 miili tunnis (135 km/h) juures, ning 55 miili tunnis tuli spetsiaalselt tähistada, kuna toonase Liiklusohutusameti juhataja Joan Claybrooki arvates "paistab sel juhul 60 miili tunnis spidomeetril lähedane maksimumile".[5] 22. oktoobril 1981 otsustas Liiklusohutusamet selle nõude tühistada, kuna "sellest tulenevat kasu ei peetud märkimisväärseks" ja "esiletõstetud 55 ei andnud juhile võrreldes teeäärse liiklusmärgiga palju informatsiooni juurde".

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 http://www.nytimes.com/1982/12/26/travel/practical-traveler-the-55-mph-speed-limit.html
  2. ↑ 2,0 2,1 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2012. Vaadatud 18. oktoobril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. ↑ starbulletin.com/2002/04/18/news/story5.html
  4. ↑ http://www.ibiblio.org/rdu/sl-attud/chart.html
  5. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. august 2016. Vaadatud 21. juunil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)