Rikkusemaks

Rikkusemaksust laekuv tulu suhtes riigi SKP-sse.

Rikkusemaksu (inglise keeles wealth tax, capital tax või equity tax) objektiks on füüsilise isiku vara. Lääne-Euroopa riikides maksustatakse füüsilise isiku varade koguväärtust, s.h sularaha (pangaarvel, aasta keskmises väärtuses), pangahoiused, kinnisvara, kindlustus- ja pensionifondides, usaldusfondidesse jms investeerimisüksustesse paigutatud vara. Kui isiku võlad ja liisitud varad arvestatakse tema valduses olevate varade väärtusest maha, siis nimetatakse maksu lõpliku rikkuse või netovaramaksuks (Net Wealt tax).[1] Kui 1990. aastatel kehtis rikkusemaks 12, siis aastal 2017 koguti seda veel vaid 4 OECD riigis. Oxfami andmetel laekub kogu maailma maksutuludest vaid 4% rikkusemaksudest.[2]

Rikkusemaksu poolt

[muuda | muuda lähteteksti]

Rikkusemaksu poolt on esitatud eri allikates järgmisi väiteid:

  • Rikkuse maksustamine on põhjendatud, kuna selle olemasolu suurendab ebaproportsionaalselt isiku heaolu, tulu teenimise võimekust ja mõjuvõimu ühiskonnas;
  • Rikkusemaks on õiglane, kuna vara turuväärtus sõltub otseselt riigi ja KOV osutatavate teenuste hulgast ja kvaliteedist keskkonna, s.h turvalisus, infrastruktuuri olemasolu ja kvaliteet, üldine heakord, sotsiaalsete teenuste saadavus jms;
  • Rikkusemaksu suurus on võrdeline vara suurusega, vara tarbib avalikke teenuseid ja mida rohkem seda on, seda rohkem ta tarbib avalikke teenuseid.
  • Registrite ja efektiivsete varahaldusprogrammide olemasolul, mis luuakse turu vajadustest lähtudes, kahanevad rikkusemaksu halduskulud miinimumini ning maksukohustuse täitmisest kõrvale hoidumisel on tasumata jäänud summa kasseerimine lihtne, kui vara realiseeritakse.
  • Kuna rikkusemaksu puhul antakse isiku kohta märkimisväärselt suur maksuvabastus (tavaliselt 50 – 100 000 eurot), siis koormab see vaid suurt rikkust.
  • Rikkusemaks sunnib omanikku loobuma passiivsusest ning alustama sellega kas ise ettevõtlust, selle välja rentima mõnele teisele ettevõtlikule isikule või müüma selle ära. Lõppkokkuvõttes suurendab see nii omaniku enda rikkust, loob riigis töökohti ning suurendab SKP-d ehk kõik võidavad. (Kasuta või kaota)
  • Rikkusemaks takistab vara kasutamist võimu teostamise instrumendina ning ebaõiglaste majandussuhete pealesundimist teistele isikutele.
  • Rikkusemaks muudab majanduse läbipaistvaks ning piirab kuritegevust ja riigiametnike korruptsiooni.
  • Rikkusemaks võimaldab igaühel kujundada legaalselt oma maksukohustust, vähendada rikkust või suunates selle aktiivsesse majandustegevusse väheneb maksukoormus ja …

Rikkusemaksu vastu

[muuda | muuda lähteteksti]

Rikkusemaksu on kritiseeritud ja leitud, et see on ebaõiglane, kuna:

  • Isiku poolt teenitud tulu on juba tulumaksuga maksustatud, siis säästudelt nõutav iga-aastane täiendav maks on ebaõiglane ja tekitab topeltmaksustamise efekti;
  • Rikkusemaks vähendab omandilt saadavat tulu ning tekitab topeltmaksustamise efekti, kui vara tootlus on madal.
  • Rikkusemaksu halduskulud on suured, kuna vara omaniku tuvastamine ja selle hindamine on keeruline ja kulukas. Teenitud tulu maksustamine on odavam ning vajaduse korral saab seda alati suurendada.
  • Rikkusemaks koormab erinevaid isikuid erinevalt, kui riigiteenistuses olnud inimestele väljamakstavad pensionid ei ole rikkusemaksu objektiks, kuid eraisikute ja ettevõtjate pensionifondid on iga-aastase maksu objektiks.
  • Rikkusemaksu objekti määratlemine on raske ja varieeruva mõjuga. Näiteks jättes kunstiteosed maksuobjektide alt välja (et neid riigist välja ei viidaks), saab neid kokku ostes vältida rikkuse maksustamist. Neid maksustades on taas raske tuvastada nende olemasolu ja tegelikku väärtust.[3]

Rikkusemaksu rakendused

[muuda | muuda lähteteksti]

Varaseimad teated ühekordsete varamaksu kehtestamisest pärinevad Antiik-Kreeka ja Rooma Vabariigi aegadest, kus nendest kogutud vahenditega finantseeriti sõjakäike. Sõjalise edu korral maksti summad koos preemiaga tagasi.[4][5]

Saksa vabalinnades koguti rikkusemaksu koguti juba keskajal, kuid kogurikkust koormav maks kehtestati Preisimaal 1893. aastal. Maksustamise objektiks oli maksumaksja netovara miinus võlgade kogusumma. Rikkuse hulka arvati kinnisvara, säästud, väärtpaberid, elukindlustuse fond ja materiaalne vara s.h mootorsõidukid, majapidamistarbed ja kunstiteosed. Maksuvaba summa oli suurusjärgus, mis vastab 60 000 eurole. Maks kogumine lõpetati 1997. aastal.[6]

Prantsusmaal kehtestati 1945. aasta rahvusliku solidaarsuse maks. 1982. aastal asendati see rikkusemaksuga eraisikute varale. Peaminister Jacques Chirac peatas selle kogumise aastatel 1987. aastal. 1989. aastal kehtestati Solidaarsusmaks rikkusele. President François Hollande suurendas 2012. aastal selle maksumäärasid, mistõttu palju superrikkaid kolis Belgia või Šveitsi prantsuskeelsetele aladele. Rkkusemaksu tuli tasuda kui varade kogusumma on suurem kui 800 000 eurot ja maksumäär varieerus vahemikus 0,55–2,4%. 2007. aastal laekus sellest maksust 4,07 miljardit eurot. President Emmanuel Macron asendas rikkusemaksu 2017. aastal seaduseelnõuga kinnisvara rikkusemaksuga, lisaks maksustataks eraldi veel luksuskaupu nagu jahid jms varad. See muudatus suurendas Prantsusmaa rikkaimate inimestele tulusid 1,2 miljoni euro võrra.[7][8]

Madalmaades kehtestati rikkusemaks 1964. aastal maksumääraga 0,7%. kuna maksu kehtestamine tekitas laialdaselt sotsiaalset vastupanu, siis tehti sellesse märkimisväärseid soodustusi (mahaarvamised äri- ja pensionivaradest), oma elukoha väärtusest maksustati vaid 60% osa. 2001. aastal tühistati rikkusemaks ja asendati see erilise riikliku 1,2% „tuluvaramaksuga“ (vermogensrendementheffing), mis koormab kinnisvara ja mida makstakse selle väärtusest lähtudes. KOV eelarvesse peavad kinnisvaraomanikud maksma veel teist kinnisvaramaksu (onroerendezaakbelasting). Võrreldes varasemaga kasvasid nendest laekuvad maksutulud. [9]

Itaalias makstakse rikkusemaksu vaid välismaal asuvatelt varadelt: IVIE-ga maksustatakse välismaal asuvat kinnisvara ostu või turuväärtusest lähtudes 0,76%, kusjuures antud riigis tasutud maa- või kinnisvaramaksu summa võib maksukohustusest maha arvata. Teine maks IVAFE koormab välismaal asuvat finantsvara 0,15% maksumääraga, kusjuures maksustamise objektiks on ka pensionifondi varad.

Soomes hakati rikkusemaksu koguma 1919. aastal ning seda koguti 2005. aastani. Maksuobjektide nimekiri varieerus aastate lõikes, kuid see hõlmas maad ja kinnisvara, väärtpabereid ja võlakirju ning ettevõtluses kasutatavat vara. Maksukohustus algas 250 000 eurost (maksukohustuslasi oli u 40 000 isikut), sellest vähem omavad tasusid igal aastal 80 eurot. Maksumäär oli progresseeruva määraga vahemikus 0,5–2,5%. Aastatel 2000–2004 laekus sellest riigieelarvesse 130–140 miljonit eurot. Rikkusemaksust loobumist põhjendati dividendide kahekordsele maksustamisele üleminekuga ja vajadusega salastada isikute rikkust käsitlevad andmed.[10]

Rikkusemaksu kogutakse veel Argentinas (0,75%), Hispaanias (kuni 300 000 eurot maksuvaba, üle selle olevat rikkust maksustatakse vahemikus 0,2–3,5%, erisused tulenevad maksustatavast summast ja regioonist), Liechtensteinis (0,07%), Norras (0,9–11%), Šveitsis (kantoni tasandil), Indias (maksustatakse mittetootlikku vara nagu sõidukid ja ehted ning mitterenditavat vara) ja Jaapanis (kohaliku maksuna, mis maksustab kinnisvara ja ettevõtte põhivara). Ungaris kehtestati rikkusemaks 2010. aastal (objektiks on kinnisvara ja luksusesemed), kuid selle rakendamist takistavad kohtuvaidlused. Samasugune seis on Brasiilias, kus maksuseadus võeti vastu 2014. aastal, kuid kohtuvaidluste tõttu pole õnnestunud seda kehtestada.

Rikkusemaksu kogumine lõpetati Jaapanis 1950. aastal, Itaalias 1992, Austrias 1994, Itaalias 1995, Taanis 1997, Iirimaal 1997, Soomes 2005, Islandil 2005 ja Rootsis 1947.–2007. aastal, Madalmaades 1964–2001, Hispaanias 2008, kuid kehtestati uuesti 2011. aastal ja Kreekas 2009. aastal. Luksemburgis tühistati füüsilise isiku rikkusemaks 2005. aastal, kuid omavahendite maks ettevõtetele (Net Worth tax) kehtib endiselt.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Edward N. Wolff, "Time for a Wealth Tax?", Boston Review, Feb–Mar 1996
  2. ↑ Johannes Ritter, Zürich: Debatte über Vermögensteuer: So funktioniert das Original in der Schweiz. ISSN 0174-4909 (faz.net [abgerufen am 6. September 2019]). [1]
  3. ↑ Stefan Homburg Allgemeine Steuerlehre, 7. Auflage Verlag Vahlen 2015, ISBN 978-3-8006-4922-8, S. 131 ff.
  4. ↑ Winfried Schmitz: Eisphora. In: Hubert Cancik, Helmuth Schneider (Hrsg.): Brill’s New Pauly. Antiquity volumes. Brill Online, 2013.
  5. ↑ UNRV.com - Taxes in the Roman Empire. [2]
  6. ↑ BVerfG, Beschluss vom 22. Juni 1995, Az. 2 BvL 37/91, BVerfGE 93, 121 – Einheitswerte II.
  7. ↑ Eric Pichet: The Economic Consequences of the French Wealth Tax. In: La Revue de Droit Fiscal. Vol. 14, S. 5, April 2007.
  8. ↑ Washington Post. Old Money, New Money Flee France and Its Wealth Tax, July 16, 2006. [3]
  9. ↑ Wikipedia. Vermogensbelasting
  10. ↑ Hallituksen esitys Eduskunnalle laiksi varallisuusverolain kumoamisesta ja laiksi varojen arvostamisesta verotuksessa sekä eräiksi niihin liittyviksi laeiksi 2. Nykytilan arviointi

Lisalugemist

[muuda | muuda lähteteksti]