Robert Grosseteste

Robert Grossteste
Robert Grossteste

Robert Grosseteste (/ˈɡroʊstɛst/ grohs-test; ladina: Robertus Grosseteste; u 1175 – 9. oktoober 1253) oli inglise riigimees, skolastiline filosoof, teoloog, teadlane ja Lincolni piiskop. Ta sündis tagasihoidlikus peres Stradbroke’is Suffolkis. Pärast surma oli ta peaaegu universaalselt austusväärne nagu pühak Inglismaal, kuid katse teda ametlikult kanoniseerida ebaõnnestus. A. C. Crombie kutsus teda "teadusliku mõtlemise tegelikuks asutajaks keskaegses Oxfordis ja kaasaegse inglise intellektuaalse mõtlemise traditsiooni rajajaks".

Haridustee

[muuda | muuda lähteteksti]

Grosseteste hariduse kohta on vähe andmeid. Ta on saanud vabade kunstide hariduse Herefordis tänu oma patroonile, Herefordi piiskopist William de Vere'ile 1190ndatel ja tänu soovitusele Walesi Geraldilt. Aastaks 1192 oli Grosseteste saanud meistriks, kuid ei teata, kas ta jõudis seal õpingutega lõpuni. Grosseteste töötas kuni piiskopi surmani tema majapidamises, seejärel kadus mõneks aastaks ajalooallikatest. 13. sajandi alguses ilmub ta kui kohtunik-delegaat Herefordis, kuid puuduvad üksikasjad elukoha või õpingute jätkumise kohta.

1225. aastaks ta oli saanud Lincolni piiskopkonna diakoniks. Mõned ajaloolased väidavad, et ta alustas oma teoloogia õpetamise karjääri Oxfordis sel aastal, samas kui teised on hiljuti väitnud, et ta kasutas palka teoloogia õpinguteks Pariisi ülikoolis. On selgeid tõendeid, et aastatel 1229–1230 ta õpetas Oxfordis lektorina teoloogiat frantsisklastele, kes oli loonud umbes 1224. aastal kloostri Oxfordi. Ta jäi sellele ametikohale kuni 1235. aasta märtsini. Grosseteste võis olla ka määratud Oxfordi ülikooli rektoriks. Tõendeid viimase kohta pärinevad aga 13. sajandil anekdoodist, mille peamine sõnum oli, et Grosseteste oli tegelikult õpilaste meister (magister scholarium).

Samal ajal kui ta alustas loengute pidamist Oxfordis, nimetas Lincolni piiskop Hugh Wells ta Leicesteri peadiakoniks[1] ja ühtlasi sai temast Lincolni katedraali preester. Pärast rasket haigust 1232. aastal astus ta tagasi Abbotsley diakoni ja Leicesteri peadiakoni ametipostilt, kuid jätkas Lincolni katedraali preestrina. Tema lahkumine olid tingitud hoiakutest rohkem kui ühel kiriklikul positsioonil töötamise kohta. Pärast nõupidamist paavsti kohtuga ta astuski tagasi. Teda üllatasid sõprade ja kolleegide vihased reaktsioonid tagasiastumise kohta. Ta kaebas oma õele ja lähimale sõbrale, frantsisklasest Adam Marshile, et tema kavatsusi mõisteti valesti.

Ladinakeelsete teoloogiakäsikirjade asjatundjana koolitas Grosseteste frantsisklasi ülikooli määratud teoloogia õppekava järgi. Frantsisklane Roger Bacon oli tema kuulsaim jünger ja just tänu Grosseteste’ile tärkas temas huvi teadusliku metoodika vastu.[2] Grosseteste pidas loenguid Psalmide raamatust, Pauluse kirjadest ja võimaluse korral Jesaja, Taaneli ja Siiraki raamatutest. Ta juhtis ka vaidlusi 613 käsu tõepärast ja tõhususest. Grosseteste pidas jutlusi ülikoolis ja oli kutsutud jutlustama piiskopkonda. Ta säilitas mõned jutlused lühikeste märkmetena: see on nüüd tuntud kui tema Dicta. Peagi ta lahkus Oxfordist.

Tema teoloogilised kirjutised näitavad järjepidevat huvi looduse kui teoloogiliste mõtiskluste allika vastu ja oskust lugeda kreekakeelseid tekste. Teoloogiline indeks (tabula distinctionum) näitab tema õpetuse laiahaardelisust ja tema soovi seda süstematiseerida. Kuid Grosseteste enda stiil oli palju rohkem struktureerimata kui paljudel tema aja skolastikutel. Tema kirjutised peegeldavad samuti tema enda isiklikke seisukohti ja maailmavaadet.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ http://www.british-history.ac.uk/fasti-ecclesiae/1066-1300/vol3/pp32-35
  2. ↑ John Freely. Aladdin's Lamp: How Greek Science Came to Europe Through the Islamic World. Alfred A. Knopf, 2009

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]