Robert Whytt
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Robert Whytt | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 6. september 1714 |
| Surmaaeg | 15. aprill 1766 (51-aastaselt) |
| Alma mater | |
Robert Whytt (6. september 1714 Edinburgh – 15. aprill 1766) oli šoti arst ja neurofüsioloog.
Robert Whytt oli praktiseeriv arst ja suurepärane eksperimentaator ning teda võib pidada neurofüsioloogia pioneeriks. Whytt kirjeldas, kuidas pupillid reageerivad valgusele (Whytti refleks). Whytt vaatles last, kelle pupillid olid fikseerunud ja ei reageerinud valgusele. Lapse aju uurides leidis ta tsüsti, mis surus talamuse optilisele piirkonnale. Sellest järeldas Robert Whytt, et see on põhjuseks, miks silm ei reageeri valgusele. Ta dokumenteeris esimesena ka kliinilise tuberkuloosse meningiidi juhtumi. Lisaks tegi ta kindlaks peamised seljaaju refleksid ja leidis, et seljaajul on väga oluline roll reflekside edasikandmisel. Whytt võttis kasutusele termini "stiimul". Selle all mõtles ta lühiajalist füüsilist mõjutust, mis kutsub närvisüsteemis esile ärrituse. Ta demonstreeris ka, et lihaskontraktsioonid sõltuvad närvisüsteemist.[1]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Robert Whytt sündis 1714. aastal Edinburghis. Seal õppis ta ka meditsiini ning pärast jätkas õpinguid Londonis (William Cheseldeni õpilasena) ja Pariisis Jacob Winslow' õpilasena. Seejärel jätkas Whytt õpinguid Hollandis Leidenis Hermann Boerhaave käe all. Sel ajal oli Leiden Euroopa anatoomilise õppe tähtsaim keskus. Magistrikraadi sai ta Rheimsi Ülikoolis 1736. aastal ning 1737. aastal läks edasi Saint Andrewsi Ülikooli, kus ta õppis Alexander Monro käe all. 1738. aastal kutsuti ta Edinburghi Kuningliku Arstide Kolledži (Royal College of Physicians) liikmeks ning 1763. aastal sai Robert Whyttist selle president. 1747. aastal sai Whyttist Edinburghi Ülikooli arstiteaduste professor ja ta valiti 1752. aastal Kuningliku Seltsi liikmeks. Ta hakkas kasutama laimivett põiekivide raviks ja saavutas sellega kuulsuse.
Whytt suri 1766. aastal 52-aastaselt. Tema eraelu ei olnud kuigi õnnelik. Tema isa suri enne Roberti sündi ja ema siis, kui poiss oli kõigest kuueaastane. Vanem vend suri, kui Robert oli 14-aastane. Whytt oli abielus Helen Robertsoniga, kuid naine ja kaks last surid. Kahe aasta pärast abiellus ta Louisa Balfouriga, kes suri 1764. aastal. Nende 14 lapsest olid Whytti surres elus veel vaid kuus.[2]