Rondeau [ʁɔ̃.do] on üks alates 13. sajandist, eriti aga 14. ja 15. sajandi Prantsuse luules ja ilmalikus muusikas kehtinud fikseeritud vormidest[1][2].
Täielik rondeau koosneb neljast osast. Esimene ja viimane osa on identsed, esimese osa esimene pool kordub refräänireana teise osa teises pooles AB aA ab AB[3]. Kui salme oli rohkem kui üks, toimus kordumine koos refräänidega vahel AB aAab AB aAab AB ... jne.
Adam de la Halle rondeau "Tant con je vivray" on rondeau simple kõige lihtsama riimiskeemiga AB aA ab AB:
Vanimad rondeau'd olid kahe- või kolmerealiste salmidega. Hiljem, eriti 15. sajandil olid nelja-, viie- või isegi kuuerealised salmid tavalised[4]. Kui refrään koosneb kolmest värsireast, on see rondeau tercet, kui neljast reast, siis rondeau quatrain ja kui viiest reast, siis rondeau cinquain. Viimatinimetatu, kokku 21-realine luuletus sai 15. sajandil normiks. Rondeau quatrain'i riimiskeem on ABBA ab AB abba ABBA, rondeau cinquain'i oma AABBA aab AAB aabba AABBA.
Näide 15. sajandi rondeau'st värsiskeemiga AABBA aab AABBA aabba AABBA (rondeau cinquain):
15. sajandil hakkas rondeau luulevormina selgelt lahknema muusikavormist. Et vältida pikki refrääne, jäeti luulevormi teises ja neljandas salmis refräänist alles ainult algusrida või selle esimesed sõnad. Tuntud näiteks François Villoni rondeau "Mort, j'appelle de ta rigueur"[5] Mõnikord tekitas selline kärpimine omapäraseid tähenduste nihkumisi. Taolisest kärbitud tekstist kujunenud 9-13-realine luulevorm on tänapäeval tuntud nimetuse "rondoo" või "rondell" all[6].
Rondeau muusika puhul oli tavaline, et A- ning a-osade jaoks oli üks meloodia ja b- ning B-osade jaoks teine, mida siis vaheldati vastavalt teksti struktuurile. Rondeau oli fikseeritud vormidest ainus, mida muusikalise vormina kasutati ligi 200 aasta vältel peaaegu muutusteta[3].
Vanimad tuntud mitmehäälsed rondeau'd on kirjutanud 13. sajandi luuletaja ja helilooja Adam de la Halle. Need on lühikesed ja nende kaheks erinevaks meloodiaks jaotatud muusika järgib kordustega rangelt salmistruktuuri.
14. sajandi luuletajalt ja heliloojalt Guillaume de Machaut'lt on teada alla 30 muusikaga rondeau, kuid need moodustavad tema teostest kõige varieeruvama ja uuenduslikuma osa. Tähelepanuväärseks näiteks tema meisterlikkusest muusikalises vormis on rondeau "Ma fin est mon commencement" ("Mu lõpp on minu algus"), kus kaks ülahäält kordavad teineteist täpselt vähikäiguna ümberpööratud kujul, nii et ühe lõpp on teise algus, ning alumises hääles ehk tenoris kordab meloodia teine pool esimest tagurpidi. Palju tema leiutatust jõudis ka 15. sajandi teistesse lauluvormidesse. Võrreldes teiste fikseeritud vormidega oli rondeau Machaut' ja järgijate jaoks intiimsema meeleoluga luulevorm ja tekstid ning muusika kannavad sageli teatud sentimentaalset ja igatsevat iseloomu, mis iseloomustas ka hilisemate aegade õukonnakultuuri.
Kuigi 15. sajandil lühendati luulevormi rondeau tekste refräänide väljakärpimisega, siis muusikavormi rondeau'sse, mida lauldi, jäid refräänid täielikult alles. Esimese salmi muusika koosnes alati kahest osast ja seda korrati kolmandas ja neljandas salmis; teises salmis kordus esimese salmi esimese poole muusika kaks korda.
15. sajandi heliloojaist pärineb Burgundia heliloojate Guillaume Dufay ja Gilles Binchois' sulest palju rondeau'sid. Tuntuimad neist on Binchois' "De plus en plus" ja Dufay "Par le regart de vos beaux yeulx". Kolmas rondeau'sid kirjutanud helilooja sellest perioodist, Burgundia hertsogite hiilguse viimastest aastatest, oli Hayne van Ghizeghem.[4]
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)