Rooma pagendus (originaalis L'esule di Roma, ossia Il proscritto - Rooma pagendus ehk keelatu) on Gaetano Donizetti ooper (melodramma eroico) kahes vaatuses Domenico Gilardoni libretole Luigi Marchionni draama Il proscritto romano (1820) järgi, mis omakorda põhineb Louis-Charles Caignieze ja Debotière'i ooperi Androclès ou Le lion reconnaissant (1804) libretol. Esmaettekanne toimus 1. jaanuaril 1828 Napoli Teatro San Carlos. Rollide esmaesitajad olid Luigi Lablache (Murena), Adelaide Tosi (Argelia), Berardo Calvari Winter (Settimo), Edvige Ricci (Leontina), Giovanni Campagnoli (Publio), Gaetano Chizzola (Lucio) ja Ruggero Capranica (Fulvio).
Ajalugu
1827. aastal sõlmis Napoli Teatro San Carlo impressaario Domenico Barbaia Donizettiga lepingu, et ta komponeeriks teatrile kolme aasta jooksul neli ooperit. Donizetti täitis kohusetundlikult lepingut. 1827. aasta novembris esietendus farss Le convenienze ed inconvenienze teatrali ja juba 1828. aasta jaanuaris L'esule di Roma. Selles teoses vältis ta esimest korda langemist Rossini mõjutuste alla.
Esiettekanne ühendas muljetavaldava solistide ansambli nagu tenor Berardo Winter, primadonnasopran Adelaide Tosi ja tollal parimaks bassiks peetud Luigi Lablache. Ajakirjandus nimetas esietendust triumfiks. Ooperit saatis edaspidi tohutu edu. See võeti mängukavva paljudes Itaalia teatrites. Juba juulis 1828 oli teos Milano La Scala laval. Selleks lavastuseks tegi Donizetti mitmeid muudatusi ja kärpeid. Ta sai ka läbi viia oma tahtmise, et ooper ei pea lõppema ansambli ja koori ühise etteastega, vaid primadonna aariaga. See oli Donizetti neljas ooper La Scalale, kuid vaatamata oma heale tasemele püsis Milano teatri laval vaid 10 etendust.
Kuni 1840. aastateni esitati ooperit regulaarselt kogu Itaalias, jõudes 1832. aastal ka Madridi (1832), Londonisse (1832), Barcelonasse (1833), Viini (1834) ja Lissaboni (1836). Donizetti kodulinnas Bergamos toimus 1840. aastal helilooja juuresolekul galaetendus, kuhu Donizetti lisas uue tenori aaria. Ooper jäi repertuaari Itaalias ja välismaal kuni 1869. aastani, mil see esitati 19. sajandil viimast korda Napolis.
L'esule di Roma lavastati Donizetti Seltsi eestvedamisel esimest korda 20. sajandil 18. juulil 1982 Londoni Queen Elizabeth Hallis kontsertetendusena. Esimene ja ainus 20. sajandi lavaline etendus toimus Savonas 1986. aasta oktoobris.
Tegelased
- Murena (bass), senaator
- Argelia (sopran), Murena tütar
- Settimo (tenor), endine tribuun, Roomast pagendatud
- Leontina (metsosopran), Argelia usaldusisik
- Publio (bariton), kindral
- Lucio (tenor), tsenturioon
- Fulvio (tenor), decurion
Süžee
Tegevus toimub Tiberiuse valitsemisajal (14-37 pKr) Roomas. Endine tribuun Settimo, kelle keiser Roomast pagendas, trotsib surma ja naaseb linna, et näha veel kord oma armastatut Argeliat. Tüdruku isa senaator Murena hoolitses Settimole riigireetmise süüdistuste esitamise eest. Murenat piinab kahetsus, aga ka hirm, et Settimol on oma süütuse tõendamiseks tõendeid. Settimo suudabki oma süütust tõestada, kuid ta ei reeda Murenat valesüüdistuse esitamises. Seda õilsat käitumist nähes valdab Murenat veelgi enam süütunne ja ta tunnistab ise oma teo üles. Murena nõustub ka Settimo ja oma tütre Argelia abiellumisega.
Muusikalood
- Settimio kavatiin „Tacqui allor...L'abbandonai!..”
- Settimio ja Argelia duett „Ah sì tu sei...”
- Murena, Settimio ja Argelia tertsett „Ei stesso!...La mia vittima...”
- Koor „Non v'è...Di qua...Partì”
- Murena ja Argelia duett „Vagiva... Emilia... ancora”
- Settimio aaria kooriga „S'io finora bell'idol mio”
- Koor „A un pianto. A un gemito. Udiasi l'eco”
- Murena aaria „Ahi! Che di calma un'ombra”
- Settimo aaria „Se ad altri il core”
- Settimo ja Aegelia duett „Al fianco mio!”
- Murena aaria „Entra nel Circo!”
- Argelia aaria „Tardi, tardi il piè la volgi”
- Argelia kavatiin „Ogni tormento”
Allikad
- William Ashbrook.Donizetti and His Operas, Cambridge University Press, 1982
- Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti, and Bellini, Portland, Amadeus Press, 1994
- Bongiovanni. Gaetano Donizetti L'esule di Roma CD, Bologna, 1986