Royal Oak

See artikkel on lahingulaevast; Michigani linna kohta vaata artiklit Royal Oak (Michigan).

---

Royal Oak oli Revenge-klassi lahingulaev. Ta lasti vette 1914. aastal. Kuu pärast kasutuselevõtmist 1916. aastal osales ta Jüüti merelahingus. 1939. aastal lasti Royal Oak põhja.

Uppumine

1233-liikmelise meeskonnaga lahingulaev seisis 1939. aasta sügisel Šotimaal Orkney saarestikus asuvas Scapa Flows sadamas, mida peeti üheks lihtsamalt kaitstavaks mereväebaasiks kogu piirkonnas. Ometi pääses 14. oktoobril 1939 sadama lähedusse Saksa allveelaev U-47, mille torpeedod viisid märga hauda 833 HMS Royal Oaki meeskonnaliiget. Käesoleva lühireferaadi allikmaterjaliks on 2005. aastal ilmunud Michael H. Colesi kaanelugu väljaandes World War II, pealkirjaga „Death of a Dreadnought“.^[1]

Taust

1916. aastal valminud alus ei olnud II maailmasõja puhkedes enam Briti kuningliku mereväe rindelaevade seas. Rünnaku ajal üle 20 aasta vana lahingualuse kaotus oli brittidele pigem moraalne kui materiaalne. Aeglasel ja iganenud laeval oli pea võimatu ülejäänud laevastikuga tempot hoida, seetõttu viibiski alus pooltühjas sadamas. Arvestatav inimohvrite hulk väljaspool lahingusituatsiooni andis tugeva hoobi brittide meelekindlusele. Moraali õõnestas ka fakt, et merendusringkondades peeti Scapa Flow sadamat allveelaevadele ligipääsmatuks. Seda ümbritsevad mitmed saared, kaide äärde pääsemiseks tuleb läbida kanaleid, kus on ülitugevad hoovused ning vee sügavus muutub kiiresti. Sõja algusaastal oli Ühendkuningriigi admiraliteedi ja laevastiku ülemjuhataja vahel vaidlus, millises sadamas peaks Kuninglik Merevägi oma laevastikku hoidma, sel põhjusel oligi Scapa Flow kõnealuse rünnaku ajal viletsalt kaitstud.

Kaitsetu Scapa Flow

HMS Royal Oak jõudis Orkney sadamakai äärde vahetult enne sõja ametlikku algust. Üks laeval olnud ohvitseridest, kunagine allveelaevnik, kirjutas admiraliteedile märgukirja, kus mainis, et tema suudaks, vaatamata juurdunud arusaamale, tuua allveelaeva läbi kitsaste kanalite Scapa Flow sadamasse. Sellise sõnavõtu järel korraldas merevägi sadamaümbruse uuringu, kus muuhulgas mainiti, et sõjaajal on laevajuhid valmis võtma riske, mida rahuajal ükski kapten ei võtaks. Vaatamata hoiatavatele märkidele, ei pidanud admiraliteet vajalikuks lisakulutuste tegemist, kuna vaenlase allveelaevade kanalitest läbi pääsemist peeti ebatõenäoliseks. Scapa Flow sadama kohalik kõrgem komandör astus julge sammu ning tellis admiraliteedi vastuseisust hoolimata neli alust, mis pidid kanaleid blokeerima. Esimene neist jõudis kohale 8. septembril ja neljanda saabumise ajaks puhkas HMS Royal Oak juba merepõhjas.

Missiooni algus

U-47 lahkus Kieli sadamast 8. oktoobril, komandöriks 15-aastase merekogemusega, sealjuures vaid 31-aastane Günther Prien. Öisel ajal sõitis alus merepinnal ning päevasel varjati end meresügavustes. Scapa Flow'sse taheti jõuda 13. oktoobriks, täiskuu peegeldus merepinnal ja perioodi üks kõrgeim tõusuvesi lõid just selleks kuupäevaks ideaalsed tingimused kitsastes kanalites manööverdamiseks. Laeva sihtkohast teadsid peale komandöri ainult esimene leitnant ja tüürimees. Järgnes tavapärane stsenaarium Saksa mereväes, kus allveelaevnike ja tavalaevastiku juhtide vahel valitses infosulg.

Ebaõnnestunud lõks

7. oktoobril väljusid Kieli sadamast mitmed Saksa alused Norra ja Ühendkuningriigi vahelistesse vetesse, et meelitada Scapa Flow'st Briti laevastik hoolikalt planeeritud lõksu. Peale brittidele nähtava laevastiku olid lahinguvalmis veel neli allveelaeva ja üle saja lennuki. Manöövri eesmärk oli ootamatult rünnata Ühendkuningriigi laevastikku õhust ning vee alt, sakslaste merepealne laevastik oli pelgalt diversioon. Esialgu töötas plaan nagu ette nähtud, Scapa Flow ümbrusse jäi peale Royal Oaki patrullima ainult kaks laeva, ülejäänud võtsid suuna sakslaste lõksu poole. 8. oktoobril oli väga kehva nähtavusega ilm ning kumbki lahingupool ei suutnud üksteise asukohta kindlaks teha. Endiselt kaheldes Scapa Flow sadama turvalisuses, suunas komandör laevastiku fragmentaarselt teistesse asukohtadesse. Kui 12. oktoobril lendas üle Orkney linna sadama sakslaste luurelennuk, seisis seal peale Royal Oaki veel kaks suuremat alust, mis kummalisel kombel sama päeva õhtul sadamast lahkusid. Seega tänu sakslastele oli Scapa Flow sadam tühjenenud uutest ja atraktiivsematest Briti laevadest. 13. oktoobriks oli U-47 jõudnud sihtkohta ning 17:00 tegi Prien oma meeskonnale eesootava ülesande teatavaks.

Sihtmärgini jõudmine

Sakslaste alus sattus Briti mereväe baasi läheduses kohe tugevasse hoovusesse, mis lükkas U-47-t edasi vee all manööverdavale allveelaevale sobimatul kiirusel. Enne kui Prien jõudis arugi saada, oli ta saabunud Scapa Flow basseini suudmele. Nüüd tuli mööda laveerida kahest blokeerivast laevast, mis ei läinud sugugi nii sujuvalt kui läbi kanalite tüürimine. Alus riivas ja seejärel haakis enda külge ühe brittide laeva ankrutrossi. Hoolika ja osava manööverdamise abil suutis Prien takistusest vabaneda ning Scapa Flow kaide äärde jõuda.

Torpeedorünnak

14. oktoobril kella 1 paiku öösel nägi kapten Günther Prien kaht alust, millest ühte pidas ta Royal Oakiks ja teist lahinguristleja Repulse'iks, mis luurelennu andmetel pidi samuti Scapa Flow's ankrus olema. Tegelikult oli teine alus vana lennukikandja Pegasus. Väikeste vaheaegadega tulistas U-47 kuus torpeedot, Prieni arust uputasid need Royal Oaki ja vigastasid Repulse'i. Arvestades, et viibiti ööpimeduses ja sügaval vaenlase tagalas, on täiesti arusaadav, et Prien uskus end nägevat seda, mis luureinfo kohaselt sadamas olema pidi. Brittide lahingulaeva meeskond ei saanud sõna otseses mõttes aru, mis neid tabas.

Ekslikud toimingud HMS Royal Oaki pardal

Pärast esimese torpeedo tabamist hakkas HMS Royal Oaki vastutav komandör W. G. Benn otsima laevasisese plahvatuse asukohta. Seda põhjusel, et Kuningliku Mereväe instruktsioonide järgi võib kodusadamas tulla üllatusrünnak üksnes õhu kaudu ning laeva välistekkidel kahjustused puudusid. Benni sõnade kohaselt polnud ta hetkekski mures laeva turvalisuse pärast, ta olevat rahulikult andnud käsu panna tööle pumbad laeva pääsenud vee eemaldamiseks ning alustanud kohaliku plahvatuse täpsema asukoha välja selgitamisega. Komandör olnud nii muretu, et ei käskinud isegi veekindlaid uksi sulgeda, rääkimata meeskonna evakueerimisest. 12 minutit pärast esimest torpeedotabamust, kostis veel 3 plahvatust ning 13 minutit hiljem hakkas suur lahingulaev tüürpoordi suunas külili vajuma. Hilisema juurdluse käigus selgus ka peamine põhjus, miks inimkaotused olid niivõrd suured. Oodates võimalikku üllatusrünnakut õhust, oli enamik meeskonnast majutatud alumistele tekkidele, mida eraldasid ülemistest mitmed terasest liuguksed. Kui laev vajus järsult kreeni, kiilusid rasked terasuksed kinni oma enda raskuse all. See muutis rünnakujärgse pääsemise nendele meestele praktiliselt võimatuks. 1233 meremehest jäi ellu ainult 400.

Kokkuvõte

Traagiline juhtum sõja algusaastast oli kogum brittidele ebameeldivaid kokkulangevusi. Vastuolud mereväeringkondades, mille resultaadiks oli sõjaperioodi kohta andestamatult viletsasti kaitstud mereväebaas. Samuti ametlik eeskiri, milles seisis, et kodusadamas saab ainult õhurünnakut eeldada. Lõpuks ka vastutava komandöri otsused olukorras, kus kõige halvemat eeldades oleks võinud sadu inimelusid säästa. HMS Royal Oaki uppumine, nagu sissejuhatuses öeldud, ei olnud Kuninglikule Mereväele suur materiaalne löök, kui inimelud välja arvata.

• Pigem oli tegemist moraalse tagasilöögiga kahel tasandil:

1. vaenlase allveelaev pääses märkamatult brittide kodusadamasse, mis paljude vastutavate mereväelaste arust oli ebatõenäoline;
2. üle 800 hukkunuga rünnak, mis leidis aset väljaspool oodatud lahinguolukorda koduse sadamakai ääres ankrus olles.

Viited

1. Coles, Michael H. : „Death of a Dreadnought“, World War II , 2005, Vol. 19(9), lk 34–40., täiendav tekst.