Rähkmuld (Solo aspero) on mulla liik, rähkse rendsiina rahvapärane nimetus.[1] WRB süsteemis vastab sellele Calcaric Cambisols.
Rähk on karbonaatsete kivimite murenemisel tekkinud teravakandilistest osistest koosnev kivirusu.[2]
Rähkmuld kujuneb lubjakivirikastel lähtekivimitel (tugevasti karbonaatsel rähkmoreenil, rannaklibul või fluvioglatsiaalsetel setetel) ja profiili kesk- või allosas võib sisaldada massiivset paekivi. Tänu karbonaatsetele kivimitele on rähkmuldadel neutraalne reaktsioon (pH 6,5...7,5) ja nad on toitainerikkad. Aga nende muldade viljakus võib varieerida suure ulatuses sõltuvalt sellest, kui suur on kivide sisaldus ja kui suur on huumushorisondi tüsedus.[3] Õhemad ja räharikkad mullad sisalduvad 7...10% huumust, tüsedamad põllumullad 3...5%.
Ehituse järgi võib rähkmuldi jaotada järgmisteks rühmadeks:[4]
Kui huumushorisont on õhuke ja sisaldub palju kive (20–50% või rohkem)[1], on rähkmuld põuekartlik ja seda on raske harida. Suure tüseduse ja vähese rähasisaldusega rähkmullad on hästi viljakad.[3]
Inimtegevuse poolt puutumata aladel ja puisniitudel esineb väga liigirikas rohttaimestik. Kasvavad kadakad ja sarapuud ning mitmesugused lehtpuud. Kuivematel aladel kujunevad männikud, niiskematel kuuse-segametsad.[3]
Rähkmuldade osatähtsus Eesti mullastikus on 6,3%, põllumaast see on 11,1%. Nad on levinud peamiselt Põhja- ja Loode-Eestis (Harjumaal ja Läänemaal) ning saartel (Saaremaal), vähemal määral Kagu-Eesti kõrgustikel.[3]
Rähkmullad valiti aastal 2021. aasta mullaks.[5]