SKS | |
---|---|
| |
Tüüp | poolautomaatvintpüss |
Päritoluriik | Nõukogude Liit |
Teenistusajalugu | |
Teenistuses | 1945– |
Kasutajad | Loend |
Tootmise ajalugu | |
Konstruktor | Sergei Simonov |
Konstrueeritud | 1945 |
Toodetud ühikuid | üle 15 000 000 |
Tehnilised andmed | |
Kaal | 3,85 kg |
Pikkus | 1020–1120 mm |
Toru pikkus | vintraua pikkus 520–559 mm |
| |
Padrun | 7.62×39mm |
Tööpõhimõte | gaasikolvi survel ümberlaetav, pöördlukk |
Laskemoona algkiirus | kuuli algkiirus 735 m/s |
Tõhus laskeulatus | 400 m |
Söötur | 10-lasuline integreeritud lehtsalv |
SKS (vene keeles täispikalt Самозарядный карабин системы Симонова Samozarjadnõi karabin sistemõ Simonova 'Simonovi süsteemi iselaadiv karabiin') on Nõukogude Liidu poolautomaatvintpüss, mille konstrueeris 1945. aastal relvameister Sergei Gavrilovitš Simonov. Algul toodeti SKS-i vaid Nõukogude Liidus, kuid aastate jooksul hakati seda eksportima üle maailma. Mitmel pool valmistati sellest koopiaid. SKS-i iseloomustavad kokkupandav tääk ning hingega relva raami külge kinnitatud salv. Kuna SKS-il ei ole valikulist tulerežiimi ning selle salv mahutab vaid kümme padrunit, vahetati see NSV Liidu relvajõududes juba 1950. aastatel automaadi AK-47 vastu välja. SKS jäi veel aastakümneteks kasutusse Nõukogude Liidu piirivalves, sisevägedes, reservüksustes jne.
SKS-i toodeti aastatel 1945–1958 Tula relvatehases ja 1953–1954 Iževski mehaanikatehases kokku 2,7 miljonit. Külma sõja ajal toodeti veel miljoneid SKS-i karabiine ja selle edasiarendusi nii Hiinas kui mitmes Idabloki riigis. SKS hakkas levima ka valitsusvastaste mässuliste seas, kuna on kerge ning pakub sissisõjaks piisavalt tulejõudu. 1980. aastate lõpus hakkas SKS levima ka Põhja-Ameerika tsiviilturgudel, kus see on jahimeeste ja laskesportlaste seas tänapäevalgi populaarne.[1]