Samuel Scheidt (ristimispäev 3. november 1587 Halle – 24. märts 1654 Halle) oli Saksa varabarokiaegne helilooja, organist ja muusikaõpetaja.
Aastatel 1621–1627 avaldas Samuel Scheidt neli muusikakogumikku "Ludi Musici", millest on täielikult säilinud vaid esimene. Scheidt on varastest Põhja-Saksa instrumentaalheliloojatest silmapaistvaim.
Halles sündinud Scheidt õppis Amsterdamis Jan Pieterszoon Sweelincki juures, kes mõjutas tugevalt ka tema muusikamaitset. Hallesse naasnult sai temast Brandenburgi markkrahvi õueorganist ja hiljem kapellmeister. Erinevalt paljudest Saksa muusikutest jäi ta Saksamaale ka Kolmekümneaastase sõja ajal. Kui ta oma ametikoha Wallensteini tõttu kaotas, määrati ta 1628. aastal kolme Halle kiriku muusikajuhiks.
Scheidt oli esimene rahvusvahelise tähtsusega Saksa orelihelilooja. Ta esindab uue Põhja-Saksa stiili õitsengut, mis sai alguse suurest protestantliku reformatsiooni tulemusel. Lõuna-Saksamaal ja veel mitmes Euroopa riigis jäi katoliikliku Rooma kultuuriline mõju tugevaks ning muusika tugines jätkuvalt Itaalia eeskujudele. Roomast eraldatud protestantlikel aladel arendasid muusikud aga välja uued stiilid, mis erinesid naabermaade omast.
Scheidti muusika jaguneb põhiliselt kaheks: instrumentaalmuusika, sealhulgas palju teoseid klahvpillidele, peamiselt orelile, ning sakraalne vokaalmuusika, millest osa on a cappella ja osa kasutab basso continuo't või muud instrumentaalsaadet. Arvukates koraaliprelüüdides tarvitas Scheidt sageli variatsioonimustreid, milles koraali iga fraas kasutab erinevat rütmimotiivi ja iga variatsioon on eelmisest keerulisem kuni teose kulminatsioonini. Koraaliprelüüdide kõrval kirjutas ta arvukalt fuugasid, tantsusüite (mis olid sageli tsüklilised, tarvitades sama bassi) ja fantaasiaid.