Savimineraalid
Savimineraalid on mineraalid, mille terasuurus on alla 4 μm.
Enamasti on tegemist hüdraatunud alumiiniumi sisaldavate kihtsilikaatidega. Vähesed erandid on hüdraatunud raua ja alumiiniumi oksiidid, tseoliidid jms. Mõnikord sisaldavad savimineraalid suures koguses rauda, magneesiumi, leelismetalle, leelismuldmetalle või teisi katioone. Savimineraalid koosnevad kuusnurksetest vilkude moodi kihtidest.
Tähtsaimad savimineraalid on smektiit, illiit, kaoliniit, kloriit ja nende segakihilised segud.
Savimineraalide tekivad reeglina päevakivide keemilise murenemise tulemusel. Moonde käigus asenduvad savimineraalid peamiselt vilkudega. Savimineraale tekitavad ka madalatel temperatuuridel toimuvad hüdrotermaalsed protsessid. Savimineraalid on väga levinud peeneteraliste settekivimite hulgas, näiteks savikilda, mudakivimi, aleuroliidi ning peeneteralise moondunud kilda ja fülliidi seas.
Savi on sete, mis koosneb valdavalt kihtstruktuuriga savimineraalidest, nimelt tetra- ja oktaeedrilistest kihtidest. Savisid liigitatakse tavaliselt 1:1- ja 2:1-savideks. 1:1-savidel on tetra- ja oktaeedrilised kihid vaheldumisi ning selle näited on kaoliniit ja serpentiin. 2:1-savidel on oktaeedriline kiht kahe tetraeedrilise kihi vahel ning selle näited on illiit, smektiit, atapulgiit ja kloriit (kloriidil on vahel ka väljaspool oktaeedriline kiht, mida nimetatakse brutsiidiks).
Savimineraalide terasuurus on eriti väike, tavaliselt alla 2 μm. Sellepärast on selle analüüsimiseks vaja erimeetodeid. Kasutatakse röntgendifraktsiooni ja elektrondifraktsiooni ning mitmesuguseid spektroskoopilisi meetodeid, näiteks Mössbaueri spektroskoopia ja infrapunane spektroskoopia. Need meetodid võimaldavad saavutada suurema eraldusvõimega tulemusi kui annaks polarisatsioonimikroskoop, mille kasutamine on petroloogias traditsiooniline.
Savi olemust hakati paremini mõistma 1930. aastatel, kui saviosakeste molekulaarstruktuuri hakati uurima röntgendifraktsiooni abil. Sellel perioodil hakati ühtlustama ka valdkonna termineid.